COURAGE

seotud kollektsioonid

Ajalooüliõpilane Mati Mandel pidas 16. oktoobril 1970. aastal ettekande üliõpilasliikumisest Eestis 19. sajandil. Tema ettekanne oli pühendatud peamiselt Eesti Üliõpilaste Seltsile, esimesele Eesti üliõpilaste organisatsioonile. Peale Eesti okupeerimist Nõkogude Liidu poolt oli selts keelatud. Kahtlemata polnud selline ettekande teema võimudele meeldiv, kuid ajalootudengitel oli selliseid teemasid oma Ajalooringis peetud ettekannetes käsitleda.

See polnud ainus kord, kui üliõpilased tegid ettekandeid Üliõpilaste tegevusest enne nõukogude okupatsiooni. Ettekandekoosoleku protokollis on huvitav märkus, keegi kuulajatest annab teada, et väliseestlased on tähistanud Eesti Üliõpilaste Seltsi juubelit, see oli vihje sellele, et nõukogude Eestis poleks selle sündmuse tähistamine mõeldav olnud.

Ettekande käsikirjal on märkusi, mis on ilmselt kirjutatud kellegi teise, kui ettekande autori poolt. Praegustel tudengitel, kes arhiivi kasutavad, on samuti võimalus neid märkusi lugeda.

Omakirjastuslik ajakiri „Marm” ilmus 1968. aastal. See oli esimene omakirjastuslik ajakiri, mis oli kokku pandud täiesti institutsioonide väliselt. Esimesed ajakirjad „HEES” ja „HEES” 2 olid osalt seotud Noorte Autorite Koondisega, mis omakorda oli seotud Kirjanike Liiduga. Esimesed väljaanded lõid omakirjastusliku traditsiooni, mis jätkus taasiseiseisvumiseni. Kersti Unt kirjeldab „Marmi” järgmiselt: „Paljud luuletused mõlemas väljaandes räägivad peataolekust, sihitust ja mõtteta eksistensist ning sellega seotud piinadest, silmakirjalikust olemisest, koguni paiknemisest vales ajas.” „Marmi” kaane on kujundanud Kaljo Põllu, kes oli Tartu Ülikooli kunstikabineti juhataja, avangardist ning kunstirühmituse „Visarid” looja. Mitmed almanahhiliikumise kesksed isikud Tartus pidasid just seda väljaannet kõige silmapaistvamaks. „Marmis” olid avaldatud ka vastupanuvõitleja Jaan Isotamme luuletused.

See plakat on üks esimesi käsitsi tehtud materjale, mida kasutati 1987. aasta sügisel algsetes protestiaktsioonides. Tollased protestid olid ettevaatlikud režiimi võimaliku vastulöögi tõttu ega sisaldanud selgeid poliitilisi avaldusi ega nõudeid.

Jätkuva kloorireostuse aastaid Ruses, samuti kohalike võimude tegevuse nähtavate tulemuste puudumist koostöös Rumeenia võimudega tõlgendasid kohalikud mõnikord kui sihilikku tegevust nende kodulinna vastu. Selles mõttes ei ole üleskutse lõpetada „ökoloogiline genotsiid“ dramaatiline liialdus, vaid pigem kodanike meeleheite väljendus.