COURAGE

seotud kollektsioonid

Horvaatia Kevad on parim näide kultuuriopositsioonist kommunistliku režiimi perioodil Horvaatias. Üliõpilased olid oluline osa sellest reformiliikumisest ja nõudsid reforme väga otsustavalt. Nad alustasid streiki Zagrebi ülikoolis (ehk Horvaatia Ülikoolis) ja kutsusid sellega ühinema kogu avalikkust. Nende sõnumeid levitati lendlehtedel ja plakatitel, mida pandi üles ülikooli ja muudesse avalikesse kohtadesse. Kogus on palju selliseid näiteid ja meistriteoseks on üks suur plakat, mis kutsub „üldstreigile Horvaatia Ülikoolis“. Plakat konfiskeeriti ja anti üle Zagrebi prokuratuuri (detsembris 1971). Avalikkusele jäi see plakat tundmatuks.

Iljko Karaman võttis seadust rikkudes selle dokumendi prokuratuurist ja säilitas seda oma koduses kogus, mis jõudis 1992. aastal Horvaatia Riigiarhiivi. Materjal on kättesaadav uurimiseks ja kopeerimiseks.

Kõige huvipakkuvama osa vaadeldavast uurimistoimikust moodustavad Heldur Viirese sõbra Lembit Saartsi poliitilised joonistused, mis on toimikusse lisatud Tartu kunstnike grupi vastu suunatud asitõenditena. Kunstnikegrupi moodustasid Valdur Ohakas, Esther Potisepp (hiljem Roode), Henn Roode, Lembit Saarts, Ülo Sooster ja Heldur Viires, keda kõiki süüdistati nõukogudevastaste mõtete ja plaanide pidamises. Nad mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse, v.a Esther Potisepp, kelle karistuseks jäi 10 aastat. Hiljem vähendati kõigi karistusi 10 aastale. Siiski vabastati nad juba 1956. aastal, Hruštšovi sulaperioodi algul. 

Kunstiajaloolane Juta Kivimäe on osutanud, et kunstnikegrupi repressioonid ei olnud tegelikult mõeldud mitte nende konkreetsete noorte kunstnike vastu, vaid kaudsemalt suunatud vanade ja mõjukate kunstiõppejõudude nagu Addo Vabbe, Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu koolkondade kahjustamisele.

Veljo Tormis kirjutas "Kurvameelsed laulud", kolm rahvalaulu metsosopranile ja puhkpillikvintetile 1979. aastal ja pühendas teose dirigent Neeme Järvile, kes oli alates 1978. aastast Nõukogude Liidus persona non grata. Sellest tulenevalt oli Tormis sunnitud esilehel asuva pühenduse läbi kriipsutama, kuid ta keeldus seda tegemast ja selle asemel kattis pühenduse tumeda paberiribaga. Pühendus on läbi paberi endiselt veidi näha. Käsikiri kiideti sellisel kujul võimude poolt heaks ja ka arhiveeriti sellisel kujul. Hilisemale ärakirjale käsikirjast, mis kuulub samuti Tormise käsikirjade kogusse, on pühendus uuesti kirjutatud ja sõnastatud kui pühendus Neeme Järvi kodumaalt lahkumisele, sest Järvi oli 1980. aastal emigreerunud Ameerika Ühendriikidesse.

"Kurvameelsed laulud" ei ole Tormise kuulsaim teos, aga selle käsikiri on haruldane ja tähelepanuväärne näide Nõukogude tsensuuri tingimustes hakkamasaamisest.

Tegemist on Noor-Tartu ühe tüüpilise koristusaktsiooni kuulutusega. Sellised kuulutused paigutati harilikult ülikooli õppehoonetesse ja ühiselamuisse, sest neis liikus palju üliõpilasi ja need olid seega peamised info vahetamise paigad. Tööpäevadest oodati osa võtma kõiki soovijaid, mingeid piiranguid kellelegi ei seatud. Raadi kalmistu, kuhu kuulutusega inimesi heakorratöid tegema kutsuti, oli Noor-Tartu üks olulisemaid tegevusvälju.

Kuulutus iseenesest on lihtne ja valmistatud käsitsi käepäraste vahenditega. Märkimisväärseks teeb kuulutuse selle kõigis neljas nurgas ringi ja ruudu sees asuv suur K-täht. See on mitmetel kuulutustel kasutatud viide Noor-Tartu algsele nimele Kodulinn, mida liikumine kandis kuni 1981. aastani. Nime muudeti, sest Tartu komsomoliorganisatsioon hakkas teadlikult kasutama sama nime, et tekitada segadust.

Kuulutusel on dateering pühapäev, 28. november. Aastat pole mainitud, kuid suure tõenäosusega on tegemist 1982. aastaga, mil Noor-Tartu tegutses vabalt ja selle tegevusele ei seatud veel takistusi. Hilisemail aastail olid sellised kuulutused võimuesindajate teravdatud tähelepanu all ja neid korjati ära eesmärgiga tööpäevi inimeste puudusel ära jätta.

Kuulutus kuulub Noor-Tartu tuumikgrupi liikmeile. Sarnaselt tervele kogule pole ka see konkeetne dokument seni laiemat tähelepanu pälvinud, mis on olnud ka praeguse kogu valdaja taotlus. On võimalik, et dokument leiab edaspidi ajalooallikana kasutust teadustöös, aga üksnes pärast seda, kui kollektsioon saab antud üle mõnele mäluasutusele.