COURAGE

seotud kollektsioonid

Kantaat "Lenini sõnad" on puhtalt ühiskonnakriitiline teos. Ametlikult oli see pühendatud Nõukogude Liidu 50. aastapäevale. Kantaadi jaoks kasutas Tormis katkendeid Vladimir Lenini kirjutatud tekstidest. Iroonia peitub asjaolus, et Tormis kasutas katkendeid, milles nõuti rahvastevahelist võrdsust ja enesemääramisõigust. Kuna tekstide autoriks oli Lenin isiklikult, ei saanud võimud Tormist milleski süüdistada. Teadmata jääb, kas võimud üldse mõistsid tekstide irooniat või mitte.

Kantaat ei esitatud laialdaselt ja pole teada, et seda pärast Eesti taasiseseisvumist üldse oleks esitatud, aga kurioosumina tuuakse seda teost ajakirjanduses ikka ja jälle esile. Seega pole nimetatud kantaati kindlasti unustatud. Näiteks oli "Lenini sõnad" üks teostest, mida mainiti Veljo Tormisele kirjutatud järelehüüetes.

Nii heliteose originaalkäsikiri kui hiljem kirjutatud koopia on hetkel hoiul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Ühe Juhan Aare kogusse kuuluva kirja on kirjutanud praegune Eesti president Kersti Kaljulaid, kes oli Fosforiidisõja ajal kooliõpilane ja Õpilaste Teadusliku Ühingu peasekretär. Tema kiri on üks tasakaalukamatest vastukaaluks mitmetele äärmiselt emotsionaalsetele ja vihastele kirjadele. Kaljulaid käsitleb oma kahe lehekülje pikkuses kirjas võimalikke elukeskkonnale kaasnevaid ohte. Erinevalt paljudest teistest kirjadest ei puuduta Kaljulaid oma kirjas rahvusküsimust, ent soovib nagu mitmed teisedki kirjutajad referendumit fosforiidikaevandamise üle otsustamiseks.

Kiri on käsikirjaline ja sisaldab mõningaid parandusi, mis viitab sellele, et tõenäoliselt on see kirjutatud ilma mustandit kasutamata. Kiri on dateeritud 28. veebruariga, s.t kirjutatud mõni päev pärast märgilist "Panda" saate 25. veebruari episoodi.

Huvitav on märkida, et Kaljulaid ei mäleta kirja kirjutamist ja ta on oletanud, et kirjutas kirja Õpilaste Teadusliku Ühingu liikmete soovitusel.

Kiri avaldati Eesti Ekspressis 5. aprillil 2017.

Kogu üheks tähtteoseks on vaieldamatult kaust, mis sisaldab Sergei Soldatovi poolt suitsupaberile kirjutatud kirjade ja märkmete originaale. Laagris kirjutatud kirjad ja märkmed toimetas välja Soldatovit külastanud abikaasa Ljudmilla Grümberg-Soldatova. Kirjutised sisaldavad mitmeid filosoofilisi ja religioosseid mõtisklusi, mis hiljem ilmusid ka Soldatovi kogutud tööde hulgas.

Urbs Paterna oli Noor-Tartu aktivistide koostatud käsikirjaline ajaleht. Selle esimene number kandis veel nime Kodulinna Teataja. Urbs Paterna't levitati paljundatuna käest kätte ning sel viisil oli ajaleht ka vaba tsensuuri piirangutest. Ajalehest on säilinud üksikud numbrid. 

Siinkirjeldatav number on järjekorras kolmas ning pärineb 11. aprillist 1980. See, nagu ka teised numbrid ei ole opositsioonilise sisuga, vaid sisaldab tekste kultuurist, arutlusi Noor-Tartu teemadel, luuletusi jms. Puudub info sellest, kas võimud reageerisid üldse kuidagi sellele ajalehenumbrile, sest Noor-Tartu tegevus oli käsitletud ajahetkel võrdlemisi vaba ja ilma suuremate piiranguteta. 

Konkreetne ajaleheeksemplar, nagu terve käsitletav kollektsioon kuulub Noor-Tartu tuumikgrupile. See ei ole pälvinud laiemat avalikku tähelepanu, mis on ka olnud praeguse operaatori soov ja tahtmine. Noor-Tartu ajalehte mainitakse põgusalt üksnes Indrek Riigori bakalaureusetöös. Võimalik, et ajalooallikana leiab see ajaleht tulevikus kasutust teadustöös, kuid alles pärast seda, kui kogu antakse üle mõnele mäluasutusele.

The 'Knights of the Rounde Table' is an anachronistic drama in three acts by Christoph Hein. The author noted that in this play, he did not want to stage GDR history but rather reinterpret anew something old. Hein sought to present a transformed version of the Round Table’s virtuous knights, who were now in a later stage of their lives and had realised that they had not lived up to their earlier ideals. The political connotation of the script could not be ignored, as it was clearly an allegory for the GDR’s political elites.

At first, most theatres declined to stage it, and it was only in 1988 that the theatre in Dresden showed interest to stage the play. Censors at the local level did not always share the same opinions of the central authorities, and the censors in Dresden disagreed with those in Berlin whether the play should be staged or not. However, despite the fact that the authorities in Berlin allowed the play to be staged, parts of the script were censored and performances were documented by the Stasi. 

The play lost significance in the new political environment post-1989, and it was seldomly staged. The material preserved in the 'Theatre in‘der Wende’ collection held currently by the Archive of Performing Arts at the Academy of Arts in Berlin includes flyers, posters, and theatre programmes from various theatres where the play was eventually performed.