COURAGE

seotud kollektsioonid

Indrek Hirv on Eesti luuletaja. 1981. aastal lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi keraamika erialal. Tegeles peamiselt portselanimaaliga. 1987. aastal avaldas esimese luulekogu. 1989-1991 töötas Hollandis Raadio Vaba Euroopas. Praegu tegutseb vabakutselise luuletajana.

Indrek Hirve vanemad olid kunstnikud Helgi Hirv ja Louis Pavel. Perekonna naabrid ja sõbrad oli samuti peamiselt kunstnikud. Peale vanemate surma päris Indrek Hirv nende maalikogu, aga ka raamatud. 1978. aastal töötas Tartu Ülikooli kunstikabineti juures laborandina, seal puudus kokku seltskonnaga, kes koostasid omakirjastusliku almanahhi „Salong”, Indrek Hirv kutsuti seda illustreerima. Peale aastast Tartus elamist Tallinnasse tagasi kolides hakkas ta elama kunstnik Valdur Ohakas, kes sarnaselt mitmete teiste kunstnikega tema vanemate sõpruskonnast oli viibinud vangilaagris. Kuigi Valdur Ohakas oli ka nõukogude ajal tunnustatud kunstnik, räägiti kodus ametlikult keelatud teemadel avalikult ja vabalt. Kuna Indrek kasvas üles õhkkonnas, mis oli äärimiselt kriitiline nõukogude režiimi suhtes, ei kuulunud ta kunagi ka pioneeriorganisatsiooni ega komsomoli. Ka keraamikat õppima läks ta põhjusel, et ei soovinud teha nõukogude kunsti. Keraamikaosakonnas sai tegeleda abstraktse kunstiga. Maalis oma taldrikud sageli sini-must-valgetena. Need olid Eesti Vabariigi lipuvärvid ning nende koos eksponeerimine oli nõukogude ajal keelatud. Hirve taldrikute peal neid ei keelatud. 1980ndatel töötas sageli Peterburis, kus puutus kokku ka põrandaaluste kunstnike seltskonnaga.

1984. aastal toimus intsident, kus Indrek Hirv koos mõne kaaslasega väljendas avalikku vastumeelsust ühe KGB informaatori vastu. Sellele järgnes ülekuulamine KGBs, tal ei olnud võimalik oma töid näitustele panna, tema luuletusi ei avaldatud ning tema nime ei tohtinud ajalehtedes mainida. Selline olukord kestis veidi enam kui aasta. Juba enne 1984. aastat suhtles ta ka Johnny B. Isotammega, kelle käest sai keelatud kirjandust, aga ka juhiseid, kuidas ülekuulamistel käituda.

1989. aastal pages Hollandisse ning asus seal Toomas Hendrik Ilvese kaasabil tööle raadios „Vaba Euroopa”. 1991. aastast elab ja töötab Tartus.

Indrek Hirve arvates tähendas kultuuriline vastupanu seda, et tuli vastu panna nendele reeglitele, mis Moskva peale surus. Kultuurilise vastupanu uurimine on oluline nii, nagu ajaloo uurimine üldiselt on oluline. See on ka oluline osa Eesti kultuurist ning selle tundmine aitab meil Eesti kultuuri mõista ja hoida.

Jaan Isotamm oli Eesti luuletaja. Gümnaasiumiõpilasena arreteeriti ta vastupanuorganisatsiooni kuulumise eest ning saadeti seitsmeks aastaks vangilaagrisse. 1963. aastal naasnuna ta õpinguid jätkata ei saanud. Kuni 1988. aastani tegi lihtsaid töid (valvur, laadija, maaparandustööline jne). Peale vangilaagrist naasmist oli ta Tartus vastupanuliikumise keskne figuur. Suhtles palju üliõpilastega, levitas keelatud kirjandust. Seda sai ta laagrikaaslaste kaudu ning paljundas ise kirjutusmasinal. Osales aktiivselt almanahhiliikumises, avaldas seal rohkelt luuletusi. Esimene trükitud luulekogu ilmus 1971, valik varasemaid luuletusi 1999. 1988-2003 töötas ta toimetajana ajakirjas „Akadeemia”.

1967. aastal asus Sirje Kiin õppima Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia osakonda ajakirjanduse erialale.  Järgnes aspirantuur, kuid kandidaadiväitekirja massikommunikatsiooniteooriast ei õnnestunud kaitsta. Uurimistulemused salastati ja sotsioloogilised uurimused kui sellised kuulutati nõukogude võimu poolt 1975. a keelatuks. Kiin lõpetas tegevuse sotsioloogina ning keskendus kirjanduskriitikale ja kirjandusteadusele. Ta on teinud biograafilist uurimistööd Eesti kirjanike Viivi Luige ja Kersti Merilaasi kohta. 2010. aastal kaitses ta Marie Underi elu ja loomingu teemal Turu ülikoolis doktoriväitekirja.

Kirjanduskriitika valdkonnaga tegelemine viis Kiini 1970. aastate teisel poolel tööle kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetusse algul sotsioloogi, hiljem kirjandusosakonna juhatajana. Aastail 1978-82 töötas Kiin ajakirja Keel ja Kirjandus toimetuses peatoimetaja asetäitjana. Ametikoht oli nomenklatuurne, st eeldas kohustuslikku komparteisse kuulumist. Kiin astus 1979 NLKP liikmekandidaadiks.

Sirje Kiin osales 1980. aasta oktoobris eesti haritlaskonna avaliku pöördumise ehk nn 40 kirja tegemisel ja kümnete allkirjade kogumisel, kuid vastavalt kirja autorite kokkuleppele kirjutas perekonnast alla ainult üks inimene, abikaasa.  Võimud küll seostasid Kiini 40 kirjaga, kuid ametlikult midagi tõestada ei suudetud. Sellele vaatamata jälitati teda ja tema perekonda mitu aastat, ta vallandati 1982. aastal töölt ideoloogilise sobimatuse tõttu ning visati NLKPst välja. 1980. aastail tegutses Kiin töötu teisitimõtlejana, koostades mitmeid käsikirju, mida aga tema poliitilise sobimatuse tõttu ei avaldatud.

1988 kutsus kirjanik Lennart Meri Sirje Kiini tööle äsja asutatud Eesti Kultuurifondi, kus tema ülesandeks oli suhete arendamine väliseestlastega. Aastail 1990-1998 töötas ta  Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse vabakutselise korrespondendina Soomes, Turus. 1999-2003 töötas Kiin Eesti Vabariigi Riigikogus Isamaa saadikurühma avalike suhete nõunikuna.

Alates 2003 on Kiin vabakutseline kirjandusteadlane. Ta elab USAs ning kirjutab regulaarselt kolumne väliseesti ajalehtedele.