Käsikirjaliste ajakirjade kogu asub Eesti Kultuuriloolises Arhiivis. Kokku on selles 277 säilikut. Materjalide piirdaatumid on 1916-1988. Esimene nõukogude perioodist pärit säilik on aastast 1967. Kogusse kuuluvad koolide, üliõpilaste, kirjanduslike rühmituste jt käsikirjalised ajakirjad ehk almanahhid. Lisaks leidub usuühenduste materjale, pagulaslaagrites kirja pandud luulet jms. Kogus asuvad ka Tartu Ülikooli kirjandusringi väljaanded 1950.-1959. aastatest, mis sisaldavad süsteemitruud tõeliselt stalinistlikku loomingut.
Enne arhiivi jõudmist on ajakirjad asunud erinevate ühingute ning eraisikute valduses. Materjale on muuseumile annetatud 1936-2015. Nõukogude perioodi olulisemad ajakirjad koguti arhiivi 1988/1989 aastal. Nõukogude perioodi materjale on arhiivile annetanud Tartu Noorte Autorite Koondis, Tallinna Noorte Autorite Koondis, eraisikud Velli Verev, Matti Milius, Ain Kaalep, Jaan Isotamm, Erast Parmasto, Jaan Unt, Udo Otsus, Pille Kippar, Enn Nõu, Ants Haljasmaa jt. Kõige rohekm ajakirju annetas Jaan Isotamm. Tema annetatud ajakirjad on koopiad, originaalid jättis ta endale. Eraldiseisev kollektsioon moodustati ajakirjadest 1990ndatel, kui arhiivi oli kogunenud juba suur hulk väljaandeid.
Nõukogudeaegne omakirjastuslik tegevus sai alguse 1960ndate teise poole vabamas õhkkonnas. Algusest peale oli noortel autoritel olemas side ka tõeliste poliitiliste vabadusvõitlejatega, eriti Jaan Isotammega, kes ka ise nendes ajakirjades oma luulet avaldas. Omakirjastuslikud ajakirjad pakkusid võimalust avaldada oma loomingut institutsioonide väliselt, tsensuurivabalt. Ajakirju paljundati kirjutusmasinatel, 1980ndate algusest ka paljundusmasinatel. Neid levitati ja loeti kitsamates ringkondades, 1980ndate alguses vahel ka üsna avalikult, näiteks ülikooli kohvikus.
Lisaks kirjanduslikule loomingule kajastusid käsikirjalistes ajakirjades teemad, mis olid avalikus diskussioonis välistatud ning võimude poolt taunitud. See võimaldas hoida alles vastupanuideed ning 1980ndate alguses muutusid osad väljaanded poliitiliseks. Väljaannetes tegeldi ka vormi- ja keeleuuendustega, mis ametlikult olid ebasoovitavad. Omakirjastuslike väljaannete ametlik retseptsioon peaaegu puudus, trükiajakirjanduses ilmusid vaid üksikud artiklid. Toimis siseretseptsioon: käsikirjalised väljaanded avaldasid arvustusi üksteise kohta.
Omakirjastlikku tegevust jälgiti KGB poolt ning püüti seda takistada. 1973. aastal lõppes esimene aktiivsem periood omakirjastuslikus tegevuses repressioonide lainega. 1970ndate lõpus toimusid samuti represseerimised, seekord ka vangilaagrisse saatmised.
Omakirjastuslikus tegevuses osales lisaks nn. süsteemivälistele autoritele ka selliseid autoreid, kes samal ajal või veidi hiljem olid ka ametlikult tunnustatud, näiteks Leelo Tungal, Paul-Eerik Rummo, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Juhan Viiding jt.
Laiem avalikkus sai käsikirjaliste ajakirjade traditsioonist teadlikumaks peale 1989/1991 aastat, siis avaldati ajakirjanduses tollaste asjaosaliste mälestusi, trükiti ära varem käsikirjalistes ajakirjades ilmunud esseesid ja luuletusi ning ilmusid ka mõnede varem ainult omakirjastuslikes väljaannetes avaldatud autorite luulekogud (Kalle Istvan Eller).
Peale 1989/1991 aastat on omakirjastuslikku tegevust uurinus kirjandusteadlane Kersti Unt. Ta on kirjutanud sellel teemal magistritöö ning koostanud kogumiku omakirjastuslikes ajakirjades avaldatud loomingust.
