Noor-Tartu rajati Tartu Riikliku Ülikooli tudengite poolt 1979. aastal sooviga teha midagi kasulikku, aga mitte siduda ennast Komsomoliga. Liikumise tuumiku moodustasid Mart Laar, Lauri Vahtre, Heiki Valk, Mart Kalm ja Tõnis Lukas. Valdavalt oli tegemist ajalootudengitega, ehkki liikumine oli avatud ka kõigile teistele. Noor-Tartul ei olnud kindlat liikmeskonda. Kui aktiivsemaid ettevõtmistes osalejaid oli 10-15, siis tööpäevadel osales ja selle kaudu panustas liikumisse umbes 100 inimest. Täpsest arvu pole teada, sest tööpäevadel osalejaid ei hakanud keegi üle lugema. Lisaks külastas Noor-Tartu korraldatud kultuuriüritusi veelgi suurem hulk inimesi, kelle hulgas oli mitmeid Tartu literaate ja dissidente.
Liikumise eeskujuks oli Tallinnas tegutsenud kooliõpilaste liikumine Kodulinn, mille idee tõi Tartusse kaasa Mart Laar. Sellest lähtuvalt kandis ka Noor-Tartu kuni 1981. aastani nime Kodulinn, ent oli sunnitud sellest loobuma, kuna Tartu linna komsomoliorganisatsioon võttis segaduse tekitamiseks kasutusele sama nime (organisatsioon ei osutunud aga populaarseks ja hääbus kiiresti). Liikumise uus nimi Noor-Tartu tuletati 20. sajandi algul tegutsenud kirjanike rühmituse Noor-Eesti nimest.
Noor-Tartu tegeles heakorratöödega Tartu linnas ja lähiümbruses, eriti Raadi kalmistu selles osas, mis on tuntud Vana-Jaani kalmistuna. Talveperioodil koguti Tartu linnamuuseumi jaoks vanavara. Nende tegevuste sügavam mõte seisnes ühistegevuste kaudu inimeste liitmises. Liikumise käsutuses oli ka Tartu linnalt saadud keldriruum kesklinnas, mida kasutati muuhulgas meelahutus- ja kultuuriürituste läbiviimiseks. Sellisteks üritusteks olid näiteks kirjanduslikud kohtud 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tegelaste üle. Nende tegevuste käigus omandatud kogemusi kasutasid liikumise osalised ka hilisemas elus ära.
Ametlikult registreerimata liikumisena langes Noor-Tartu kiiresti võimude silmis ebasoosingusse. Eriti kahtlustati selle seotust dissidentidega, mida oli liikumisele ka kõige lihtsam ette heita. Otsesed rünnakud algasid veebruaris 1983 pärast üht tööpäeva, millest oli teatatud kuulutuses sõnadega "Ära karda kedagi, ega midagi!" Samal kevadel heideti ülikoolist välja üks liikumise aktiviste Lauri Vahtre. Mitmed aktivistid pidid KGB-s aru andmas käima. Otsestest ja edasistest repressioonidest Noor-Tartu siiski pääses. Küll aga mõjutati potentsiaalseid liitujaid ülikooli kaudu, kasutades õnnestunud hirmutamistaktikat, mis kulmineerus sellega, et liikumise tööpäevi tuli osaliste puudumisel ära jätta. Tehti katset end "legaliseerida", kuid see ebaõnnestus, sest ükski legaalne organisatsioon ei soovinud võtta Noor-Tartu eest vastutust, peljates uusi probleeme. Sellise surve all otsustas liikumine 1984. aasta lõpus ise oma tegevuse lõpetada.
