Kogu kuulub Viljandi Muuseumile ja on eksponeeritud Kondase Keskuses. Kogu vanim maal on loodud 1956. aastal ja uusim 1981. Kogu sisaldab Paul Kondase naivistlikke maale, mitmed neist käsitlevad Eesti ajalugu ja ühiskonnakriitilisi teemasid. Kondase eluajal olid maalid tema kodus. Pärast Kondase surma 1985. aastal ostis Viljandi Muuseum maalid tema sugulastelt oma kogusse. Ostu initsiaator oli endine Viljandi Muuseumi direktor Rein Joost, kes tundis Kondast isiklikult ja oli teadlik tema soovist, et kogu säiliks terviklikuna.
Ajaloolised maalid peegeldavad režiimikriitilisi teemasid: küüditamised, Tallinna pommitamine, Nõukogude juhtkonna olemus, inimese allajäämine süsteemile, tuumasõja oht. Kondase maale esitleti esimest korda avalikult 1960. aastal Viljandis toimunud Eesti NSV 25. aastapäevale pühendatud näitusel. Välja olid pandud kaks mütoloogilist maali ja üks autoprotree. Autoportree tekitas palju elevust ja inimesed käisid näitusel spetsiaalselt seda vaatamas: nimelt moodustasid kujutatud mehe kuub, särk ja lips toona keelatud Eesti rahvuslipu sini-must-valge värvikombinatsiooni. Ehkki selle maali eksponeerimine ei toonud kaasa mingeid tagajärgi, oli Kondase teoste ametlik retseptsioon siiski negatiivne: neid nimetati kodanliku aja piltpostkaartide kopeerimiseks. Laiemale avalikkusele said Kondase maalid tuttavaks 1979. aastal, kui teda näidati Mark Soosaare filmis „Pühapäevamaalijad”. Tänu Soosaarele on Kondast mainitud 1984. aastal ilmunud biograafilises entsüklopeedias „World Encyclopaedia of Naive Art”. 1983 toimus Kondase maalide esimene suurem näitus Tartu Kunstimuuseumis, kus 20 tema maali oli välja pandud pealkirja all "Väljaspool suurt kunsti". Esimene näitus tema kodulinnas Viljandis toimus alles 1988. aastal.
Kitsamas ringkonnas oli teadmine Kondasest ja tema maalidest olemas juba 1960. aastatel, ent avalikkuse laiem huvi tekkis 1980. aastatel. 1980. aastate teisel poolel, pärast maalide ostmist Viljandi Muuseumile räägiti vajadusest tema maale avalikkusele eksponeerida. Siiski jõuti Kondase Keskuse avamiseni alles 2003. aastal.
Paul Kondas käsitles oma maalidel teemasid, mis olid Nõukogude ajal keelatud, aga tema sõnum oli peidetud, nii et laiem avalikkus ei olnud sellest teadlik. Tal oli oma maalide kohta alati teine, "süütu" seletus. Lisaks jättis ta ettevaatlikkusest oma poliitiliselt kõige tundlikumad maalid signeerimata.
Kuna ta elas väikelinnas ja oli pärast pensionile jäämist enamiku inimeste jaoks kõigest üks veidrik, ei kahtlustatud teda riigivõimu õõnestamises, mis tagas talle rahulikud tingimused maalimiseks.
Pärast 1989./1991. aastat on Mari Vallikivi ja Tõnu Kukk uurinud Paul Kondase isikut ja loomingut. Nad kogusid tema kohta mälestusi, viisid läbi intervjuusid, kogusid kirjavahetust ja töötasid arhiivides. Kogutud materjal on hetkel nende valduses ega ole korrastatud. Mari Vallikivi peab Kondast oluliseks nii Eesti kui maailma kultuuriloo seisukohalt. Naivistid ei tegele tavaliselt poliitiliste teemadega, mis teeb Kondase unikaalseks nähtuseks kunstiajaloos. Lisaks on tema looming ja isik oluline vastupanu uurimisel, kuna ilma mälestuste ja kirjadeta poleks olnud võimalik kindlaks teha tema maalide varjatud sõnumit.
Suurem osa kogust on eksponeeritud Kondase Keskuse püsinäitusel. Aktiivset uurimistööd koguga praegusel ajal ei tehta.
