Sirje Kiini eraarhiiv on tekkinud ajakirjaniku, kirjandusteadlase ja -kriitiku Sirje Kiini (snd 1949) professionaalse ja loomingulise tegevuse tulemusel. Arhiivi tekke algus jääb varastesse 1960. aastatesse, millest pärinevad autori esimesed loomingulised katsetused ning süstemaatiliselt täidetud kalendermärkmikud. Senised viimased täiendused kogusse on 2000. aastatest pärinev kirjavahetus. Süstemaatilisemalt hakkas Kiin kogu koondama 2003. aastal.
2009. aastal andis ta oma arhiivi poolelioleva kinnise koguna üle Kirjandusmuuseumisse. Kuna see pole ametlikult arvele võetud ega korrastatud, pole kogu ka uurijale avatud. Osa kollektsioonist, nagu fotod ja päevikud, on ka praegu Sirje Kiini valduses. Materjalidega pääseb tutvuma kogulooja Sirje Kiini eriloaga.
Kogu läbivaks motiiviks on kultuuriline vastupanu.
Töötades 1970. aastatel kultuurilehes Sirp ja Vasar ja olles ka ise loominguliselt aktiivne (avaldas luulet ning kirjanduskriitikat), oli Kiin kontaktis paljude tollaste kultuuritegelastega (jurist ja väliseesti vabadusvõitleja Juhan Talve, kirjanikud Juhani ja Anja Salokanneli, kirjandusteadlane Pekka Pesonen ja toimetaja Paula Pesonen, kirjanikud Kaarina Helakisa, Tommy Tabermann jt Soomes. Alates 1970. aastatest pidas Kiin kirjavahetust nii väliseestlaste kui paljude Eesti ja välisriikide kultuuritegelastega. Kollektsioonis leidub näiteks kirjavahetus sotsioloogiaüliõpilastega Poolast.
Aastatest 1978-1982, ajakirja Keel ja Kirjandus toimetuses töötamise perioodist pärinevas dokumentatsioonis (peamiselt kirjavahetuses ja käsikirjades) avaldub tollase kultuurielu taust. Noore autorina tegi Kiin ka ise kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osaledes käsikirjaliste ajakirjade koostamisel (nt poolpõrandaalune almanahh „Hees“ jt.)
1980. aastal tugevnes rahvuspoliitiline surve N Liidus ja oktoobris tegid Eesti kultuuritegelased katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi Eestimaa Kommunistliku Parteiga, kirjutades avaliku märgukirja süveneva venestamise vastu, mille adresseerisid üleliidulisele ajalehele Pravda ning ENSV ajalehtedele Rahva Hääl ja Sovetskaja Estonija. Ükski väljaanne kirja ei avaldanud, kuid see levis kiiresti nii omakirjastuslikul teel kui välismaal nii eesti kui inglise keeles. Kiri avaldati nii Vabadusraadios kui Ameerika Hääles. Kirjas „Avalik kiri Eesti NSV-st“ protestiti peamiselt vene keele kasutusala laiendamise vastu, mis oli osa venestuspoliitikast. Pöördumine sai allakirjutanute arvu järgi tuntuks 40 kirjana. Sirje Kiini abikaasa Rein Ruutsoo oli üks kirjale allakirjutanuist. Kiin võttis vahetult osa kirja koostamisest, olles üks peamine allkirjade koguja ning on kirja loomise sündmustikku, meeleolusid ja sellele järgnenud julgeolekuasutuste mõjutustegevusest kirjeldanud oma tollases päevikus. Läbiotsimisohu tõttu peitis Kiin päevikut Viljandis vanematekodus.