Heiti Talvik, kodanikunimega Heiti Talviken (1904-1947) oli tuntud Eesti luuletaja, kelle aktiivne loometegevus jäi sõdadevahelisse perioodi. Ta arreteeriti 1945. aastal julgeoleku poolt ning süüdistati selles, et ta oli "sotsiaalselt ohtlik element." Ta mõisteti viieks aastaks asumisele Tjumeni oblastisse, kus 1947. aastal suri.
Sellest asjade käigust hoolimata Talvikut ei unustatud, vaid temast sai aastaid hiljem Eesti kirjandusmaastiku ikoonilisi kujusid. Tema loomingulist pärandit hoidsid ja kandsid edasi tema sõbrad ja kolleegid. 1966. aastal esitasid mitmed kirjanikud Eesti Kirjanike Liidust taotluse Talviku rehabiliteerimiseks, mis rahuldati. Pärast seda oli taas võimalik avaldada Talviku luulet ning 1968. aastal ilmuski taas tema luulekogu.
Heiti Talviku juhtum on heaks näiteks kultuuritegelaste represseerimisest Nõukogude perioodil, aga mitte ainult. Tema juhtum näitab ka kujukalt, kuidas hoolimata võimudepoolsetest repressioonidest võisid represseeritud olla kolleegide seas endiselt hinnatud ja koguni niivõrd, et need astusid ka reaalseid samme represseeritu(te) hea nime taastamiseks.
