Veljo Tormis oli Eesti helilooja, kelle pikk aktiivne loomeperiood jäi Nõukogude aega. Tormis sündis ja kasvas maailmasõdade vahelises Eestis. Teise maailmasõja ajal õppis Tormis mitme eri õpetaja käe all orelimängu. Sõja järel keskendus Tormis koorijuhtimise ja kompositsiooniõpinguile. 1956. aastal sai ta Moskva konservatooriumist diplomi kompositsiooni erialal. Seejärel töötas Tormis aastail 1956-1960 õpetajana Tallinna Muusikakoolis ja aastail 1956-1969 nõustajana ENSV Heliloojate Liidus. Hiljem, aastail 1974-1989 oli Tormis Heliloojate Liidu esimehe asetäitja. Sealtpeale tegutses ta vabakutselise heliloojana.

Tormis kirjutas peamiselt koorimuusikat, mille tähtsam osa baseerub Eesti ja teiste, peamiselt läänemeresoome rahvaste rahvalaulul ja folklooril. 1950. aastail viljeles ta rahvusromantilist stiili, kuid pöördus hiljem modernse helikeele poole, läbi mille interpreteeris ka rahvalaule. Alates 1970. aastaist  püüdis ta anda oma loominguga Eesti rahvalaulule uue hingamise, säilitades ühtlasi võimalikult palju nende ehedust. Tema tuntuimad tööd on "Maarjamaa ballaad" (1969), "Raua needmine" (1972), "Eesti ballaadid" (1980) jne. Mõned tema teosed olid vähem või rohkem avalikult ühiskonnakriitilised nagu "Lenini sõnad" (1972) või "Rahvaste sõpruse rapsoodia" (1982). Esimese puhul kasutas Tormis väljavõtteid Lenini tekstidest, mis olid vastuolus Nõukogude Liidu tegeliku poliitikaga, teise osas komponeeris ta kogumiku erinevate Nõukogude Liidu alal elavate rahvasste rahvalaule, kus vene laul varjutas kõik teised. Ta on kirjutanud ka filmimuusikat, näiteks filmidele "Kevade" (1969) ja "Suvi" (1976).

Kuna Tormise looming kattus põhimõttega "vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik", oli ta tunnustatud helilooja, keda pärjati mitmete aunimetuste ja preemiatega. Nõukogude võimuesindajad polnud teadlikud või ignoreerisid tema teostes esinevaid iroonilisi ja võimukriitilisi vihjeid. Tormis ei olnud kunagi avalikult võimudega opositsioonis. Pigem tegi ta seda, mida ise õigeks pidas.