Jaan Isotamm oli Eesti luuletaja. Gümnaasiumiõpilasena arreteeriti ta vastupanuorganisatsiooni kuulumise eest ning saadeti seitsmeks aastaks vangilaagrisse. 1963. aastal naasnuna ta õpinguid jätkata ei saanud. Kuni 1988. aastani tegi lihtsaid töid (valvur, laadija, maaparandustööline jne). Peale vangilaagrist naasmist oli ta Tartus vastupanuliikumise keskne figuur. Suhtles palju üliõpilastega, levitas keelatud kirjandust. Seda sai ta laagrikaaslaste kaudu ning paljundas ise kirjutusmasinal. Osales aktiivselt almanahhiliikumises, avaldas seal rohkelt luuletusi. Esimene trükitud luulekogu ilmus 1971, valik varasemaid luuletusi 1999. 1988-2003 töötas ta toimetajana ajakirjas „Akadeemia”.