Sergei Soldatov (1933-2003) oli tuntud Eesti dissident. Sündinud Virumaal vene peres, elas ta kuni 1970. aastate keskpaigani Eestis ning hiljem eksiilis. Soldatov oli erialalt insener ja töötas selles valdkonnas erinevates ametites kuni 1970. aastate keskpaigani. Ta alustas dissidentlikku tegevust 1967. aastal, kui asutas koos mõttekaaslastega põrandaaluse demokraatliku grupi. Alates 1968. aastast jälitas Soldatovit KGB. Sellest hoolimata moodustas ta 1969. aastal koos Artem Juskevitši, Oleg Tjutrjumovi jt-ga Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise. Soldatov keskendus ajakirjanduslikule tegevusele, ta toimetas ajakirja Lutš Svobodõi (Vabaduse Kiir), oodates pidevalt enda arreteerimist. Ta tegi koostööd ka Eesti demokraatlike liikumistega nagu Eesti Rahvusrinne ja Eesti Demokraatlik Liikumine. 

Soldatov vahistati, anti 1975. aastal kohtu alla ja mõisteti kuueks aastaks range režiimiga laagrisse Mordvas. Ta vabanes 1981. aastal ja kohustati varsti pärast seda Nõukogude Liidust lahkuma. Pagulasaastail töötas Soldatov Raadio Vaba Euroopa ja Vabadusraadio juures kuni 1993. aastani. Lisaks sellele oli ta aktiivne publitsist, andes välja mitu raamatut Eesti ajaloost ja tema enda elust. Aastail 1987-88 asutas Soldatov oma kirjastuse West-East Renaissance (Ida-Lääne taassünd) ja aastal 1998 sõltumatu ajaloo ja filosoofia uurimiskeskuse "Katharsis”. 2000. aastal naasis Soldatov Eestisse ja jätkas kirjanduslikku tegevust. Pärast Soldatovi surma 2003. aastal toimetas ja avaldas tema lesk Ludmilla Grünberg-Soldatova 15-köitelise Soldatovi teoste kogu.