COURAGE

seotud kollektsioonid

Károly Kiss

Kodanikujulgus: omakirjastus kui kodaniku vastupanu vahend ja vorm sotsialismi ajal

Aeg ja ruum, definitsioon

Käesolev õppetükk tegeleb omakirjastuslike väljaannetega ja nende mõjuga sotsialismileeris (Nõukogude Liidus ja Kesk- ja Ida-Euroopa maades) 1950. – 1980. aastateni. Me mõistame omakirjastust kui poliitilisi ja ilukirjandusteoseid, mida avaldati tsensuurivabalt, sõltumatult valitsusest ja vaatamata poliitilisele tagakiusamisele. Mõiste omakirjastus (samizdat) võttis kasutusele Vene luuletaja Nikolai Glazkov, kes ühendas kahe venekeelse sõna lühendid.  

Üheparteilise riigi kommunikatsiooni eesmärk: saavutada täielik võim ideoloogilis-kultuurilisühtsuse ja meedia üle.

Sellel ajastul oli kõigis piirkonna riikides parteiriigi ülemvõim selgelt nähtav peaaegu kõigis eluvaldkondades, seega ka vaimses sfääris. Poolast SDV-ni ja Ungarist Bulgaariani  võis uute välismaa kultuuriteoste ja ideedega tutvuda ainult kontrollitud kanalite kaudu. Parteiriigi televisioon ja raadio, riiklik ajakirjandus ja kirjastamine, nagu ka tsensuur, kõik andsid tulemuseks enesetsensuuri: keelekasutuse ja suhtlusviisi, mis oli kooskõlas riikliku ideoloogiaga. Ametlikud kommunikatsioonikanalid edastasid leebemat või karmimat propagandat, mis oli suunatud konkreetsele sihtgrupile. Juhtivad toimetajad määras kohale partei, tagades seeläbi piirkonna kultuuri- ja vaimuelu üle täieliku kontrolli. Neid protsesse kirjeldatakse täpsemalt õppetükis, mis kirjeldab tsensuuri ja enesetsensuuri toimimist.^[1]

^[1] Esimene ülesanne: koguge perekonnalt, tuttavatelt, vanematelt ja vanavanematelt informatsiooni selle kohta, mida nad vaatasid, lugesid ja kuulasid, milliseid kultuuriüritusi nad sel ajal külastasid. Kui täidate seda ülesannet tunnis või õppekavavälise tegevusena, siis uurige kultuurilist võrgustikku, mis määras nende põlvkondade elu. 

Omakirjastuse loojad ja valikuvabaduse mõõtmed

Omakirjastuslike trükiste väljaandjad lõid võimaluse anda edasi demokraatlikke poliitilisi väärtusi ja intellektuaalseid saavutusi, samuti alternatiivseid kultuurimustreid väljaspool parteiriigi kontrollitud vaimset ruumi. Nad pidasid mõtte- ja aruteluvabadust väga oluliseks. Omakirjastuse^[1] kui intellektuaalse toote lõid inimesed, kes, vastupidiselt süsteemile, uskusid, et nende jaoks oli olulisim väärtus see, millal ja kuidas nad vabad on. See otsus võis kujuneda mingi ajaloolise/poliitilise sündmuse tagajärjel (revolutsioon Berliinis, Ungari 1956. aasta ülestõusu lüüasaamine, Praha vallutamine 1968, 1968. aasta üliõpilasliikumised, 1980. aastate solidaarsusliikumised jne), reaktsioonina pikale ja lakkamatule rõhumisele (Ceausescu süsteem Rumeenias, Honeckeri ajastu SDV-s või Kadari ajastu Ungaris) või inimese vaimse küpsemise, õpingute või isegi isiklike vestluste tulemusel. Niisiis kujunes diktatuuris elavatel inimestel arvamus, et need väärtused on tähtsamad kui rahulik elu.^[2]

Omakirjastus võimaldas väljendada režiimi omadest erinevaid arvamusi, samuti kirjanike kuulutatud väärtusi, luues ühtlasi alternatiivset ja kriitilist poliitilist kultuuri. Omakirjastuslikele väljaannetele kirjutamine pakkus atraktiivset iseseisva vaimse loomingu võimalust. See muutus oma kitsas kultuurikeskkonnas (subkultuuris) omamoodi prestiižikaks tegevuseks ja see võis ka tugevdada ühtsustunnet. Selle mõju intellektuaalsele subkultuurile oli olulisem kui selle mõju mingi riigi üldisele kultuurile. Seetõttu suhtusid režiimi esindajad omakirjastusse erilise tähelepanuga, kuna see pakkus võimalust opositsioonilise poliitilise kultuuri arenguks, mis seni oli olnud olematu. Omakirjastus kritiseeris olemasolevaid riike, häirides parteiriigi kommunikatsioonipraktikat, mis püüdis kõike domineerida ja lõi niinimetatud teise avalikkuse, mis tähendas mugavustsoonist väljumist ja mõttevahetuse avalikku ruumi viimist. 

Parteiriigi suhe omakirjastusse

Parteiriigi reaktsioon omakirjastusele oli väga mitmekesine ja erines ajas ning ruumis. Stalinismi ajal ja järgneval kümnendil kiusas režiim omakirjastuse loojaid aktiivselt taga ning karistas neid karmilt kogu regioonis. 1970. ja 80. aastatel muutus vastutegevus opositsioonilistele ideedele järk-järgult mõõdukamaks ja nende ideede avaldumisvormid ilmusid argiellu üha suuremal ja erinevamal hulgal. Kuna sotsialistlikud riigid propageerisid rahulikku kooseksisteerimist kapitalistliku maailmaga, võtsid režiimid omaks ettevaatlikuma poliitika, asendades opositsiooniliste tegevuste brutaalse represseerimise, kuna ei tahtnud riskida rikkuda Lääne soodsat arvamust süsteemist. Näiteks Ungaris oli 1980. aastate teisel poolel ulatuslik ja verine politseivägivald harv (samas kui 1970. aastatel oli selline vägivald regiooni riikides igal ajal reaalne võimalus). Nagu üks omakirjastuse loojatest Balint Nagy kirjutas: „See oli välise fassaadi säilitamine, nad ei läinud liiga kaugele“. Siiski võib ka väita, et omakirjastuse ulatus, lugejaskond ja tähtsus oli piirkonniti väga erinev. Mõju sõltus repressioonide määrast antud riigis, valdavast hoiakust nende suhtes, keda peeti teisitimõtlejateks ja omakirjastuslike väljaannete levikust. Näiteks Ungaris ilmus kõige enam levinud omakirjastuslik ajaleht Beszelö 2000 eksemplaris, samas aga trükiti Poolas Solidaarsust 500 000 eksemplaris. Samal ajal rakendasid SDV, Tšehhoslovakkia ja Rumeenia karmi joone kommunistlikke repressioone parteiriigi süsteemi viimaste hetkedeni. 

Milliseid karistusi rakendasid parteiriigid üldiselt omakirjastuste loojate vastu?

Omakirjastuste loojad elasid jälitamise tingimustes ja toimusid perioodilised läbiotsimised ning politseipoolsed kimbutamised. (Näiteks sekkusid nende ellu päeval ja öösel 10-12-inimeselised operatiivrühmad, kes paigutasid pealtkuulamisseadmeid nende kodudesse ja telefonidesse, samas kui salaagendid, kes teesklesid, et on nende sõbrad, kirjutasid nende kohta ettekandeid). Politseiintsidendid (sealhulgas laim, provotseeritud seaduserikkumised ja kaklused, ohtlik tööst kõrvalehiilimine jne) oli varjatum hirmutamise vorm kui poliitilise süüasja algatamine, kuna jälitatavat isikut võidi kohelda kui tavalist kurjategijat. (Näiteks Gabor Demszky mõisteti sel viisil kuueks kuuks vangi kolmeaastase katseajaga). Inimeste igapäevase elu häirimine oli samuti üks viis nende vastutegevust takistada: need, kes korraldasid omakirjastust või tegid sellele kaastööd, riskisid igal ajal töö kaotamisega, politsei võis neid ka regulaarselt jaoskonda viia ja lühiajaliselt kinni pidada. Neil ei lubatud omada passe, nende õigusi piirati administratiivsete vahenditega ja neid võidi sundida ka minema psühhiaatrilisele ravile.

Partei käsitles omakirjastust kui ohtu, sest parteist sõltumatu poliitilise arvamuse sõnastamine ja seega parteist sõltumatu poliitilise kultuuri loomine tähendas pikaaegsete poliitiliste alternatiivide loomist. Seetõttu tegeleti vaid kitsast haritlaste ringi puudutavate asjadega kõige kõrgemal tasemel. Lõpuks, kuna režiimid ei suutnud opositsioonitegelasi maha suruda, püüdsid nad opositsiooni ja teist avalikkust lõhestada ja piirata. Nad pakkusid ka võimalust sõlmida režiimiga tehing: need, kes ei kirjutanud välismaistele väljaannetele või omakirjastusele, said oma töid kergemini avaldada. See jaotav meetod – või „salami“-tehnika nagu seda tol ajal nimetati – võimaldas neil saavutada enesetsensuuri ilma avaliku tsensuurita. Enesetsensuur tähendas tabude (partei poolt keelatud teemade) omaksvõtmist. Sel moel võis saavutada režiimi ja haritlaseliidi vastastikust sõltuvust, säilitades avalikus elus näiliselt intellektuaalse mõttevahetuse ja pluralismi. 

Selle protsessi vastu võitlesid omakirjastuslikud ringkonnad kõigis riikides, kus eesmärgiks oli töötada ilma enesetsensuurita ja elada mittekonformistllikku vaimuelu. Teine avalikkus tuli luua selleks, et leida tegureid, mis võiksid viia opositsioonini. Samal ajal pidid nad ka olema teadlikud, et see jääb kitsaks liikumiseks, sest nende tööd ei jõudnud rahvahulkadeni ja ainult halvenev rahandusolukord ja elatustaseme langus sai mõjutada laiemaid poliitilisi hoiakuid uue alternatiivi suunas.

Omakirjastuse tehniline taust

Et omakirjastuslikke väljaandeid trükkida, oli vajalik ka tehnilise infrastruktuuri loomine. See hõlmas kogu ettevalmistamise, loomise ja levitamise protsessi, vaatamata asjaolule, et parteiriik püüdis seda takistada või raskeks muuta. Vormiliselt võis omakirjastuslik väljaanne olla käsitsi paljundatud ajaleht, aga ka kopeerpaberi, kirjutusmasina ja mimeograafi abil loodud trükis või see võis olla koguni trükikojas trükitud (Vasyl Stus: The Merry Cemetery).

Lisaks käsitsi kirjutatud koopiatele paljundati omakirjastuslikke väljaandeid esialgu kirjutusmasinal ja tumeda tindiga. Režiim tahtis autoreid kindlaks teha ja seetõttu kontrolliti seda protseduuri, kogudes kirjutusmasinate trükiproove. Hiljem sai väljaandeid mimeograafil paljundada. See kiirendas tootmisprotsessi, kuna põhitekst kirjutati kirjutusmasinaga ja mimeograafi abil oli seda kerge trumlit keerates tindiga kopeerida. 

Teine tüüpiline meetod oli ekraanitrükk, milleks tuli omandada „ramka“-tehnika, mis tähendas kopeerimist raamile pandud šabloonilt. Nad pidid õppima kasutama primitiivseid tööriistu (pildiraam, ekraanitrüki nailon, ekraanitrüki tint, tindilabidas, šabloonpaber, naelakinnitaja jne) üksikute maamajade keldrites või pööningutel. Seetõttu oli tulemus halva kvaliteediga, kuid sisu tõttu sai müüa isegi raskesti loetavaid tekste. See tehnika levis Poolast Ungarisse. Šabloon- ja ofsettmasinad, paber ja tint, mis Läänest salaja sisse toodi, olid kõik väga väärtuslikud. 

1980. aastatel oli juhtumeid, mil politsei püüdis mõnda gruppi libedale meelitada, andes neile „kingiks“ trükkimisvahendid, et välja selgitada grupi suurust. Paljudel juhtudel võtsid aktivistid need kingid (näiteks paber, tint, mis väideti olevat varastatud, kuid pärines tegelikult poliitilisest politseist), kuid katkestasid siis kiiresti sidemed kinkijaga ja kasutasid tööriistu oma tarbeks.

Omakirjastuslike väljaannete tootmiseks, kirjutamiseks, hoidmiseks ja levitamiseks oli vajalik konspiratsioon (tegevuseks vajalike sammude salajane organiseerimine). Protsess võis igal hetkel nurjuda ja nad pidid olema teadlikud, et režiim võib neile avastamise korral kätte maksta. Seetõttu jaotati ülesanded gruppide ja inimeste vahel ära ning režiimi kontrolli püüti hoolikalt vältida. 

Omakirjastuse loomisele eelnes sageli vaba ülikooliloeng või haritlaste vaheline vaba vestlus. Siin väljendatud ideed panid opositsiooniparteid hiljem paberile. Neid gruppe juba jälgiti ja salaagendid tegid nende tegevuse kohta ettekandeid. Seda protsessi saab vaadata COURAGE’i andmebaasist Mozgo Vilagi lehel, kus see on piltides dokumenteeritud: http://mozgovilagfmc.tublr.com/ .

Algselt kirjutati tekste anonüümselt, kasutades varjunimesid või numbreid, sest need, kel olid töökohad, võisid karta kättemaksu. Mõned tekstid ilmusid hiljem autorite tegelike nimede all, näiteks Ungaris alates 1978. aastast. 

Pärast omakirjastusliku väljaande valmimist võis selle levitamine olla keeruline ja probleemi lahendamine nõudis salajast tegutsemist ja konspiratsiooni. Levitamine toimus niinimetatud omakirjastuste müügipunktides; tavaliselt olid need korterites, kuid neid võis hankida ka töökohalt, raamatukogust või ülikoolist. Tabamise korral järgnes läbiotsimine, mille käigus ametlike tunnistajate juuresolekul ja kõiki formaalsusi järgides konfiskeeriti käsikirjad, tekstid ja raamatud. Need konfiskeeritud tekstid registreeriti lehekülje haaval, et politsei või salapolitsei ei saaks sinna hiljem midagi juurde kirjutada või kompromiteerivaid osasid lisada. Ka levitamine oli anonüümne, klientide nimed kirjutati üles initsiaalidega või varjunimega ja kuna väljaanded olid haritlaste seas nõutud, oli võimalik nende müügist tagasihoidlikku elatist teenida. Samas tähendas ametlik läbiotsimine rahalist kaotust nii tootjatele kui levitajatele.^[1]

^[1] Seega oli võimalik muuta poliitiline akt tavaliseks õigusrikkumiseks.

Omakirjastuslike väljaannete iseloomulikud jooned

Omakirjastuslike tekstide žanrid varieerusid paarist väitekirjaleheküljest tsensuuri ohvriks langenud poliitiliste, sotsioloogiliste ja filosoofiliste uurimusteni ja terviklike romaanide ning analüüsideni. Sellest kirjandusest on eristatud umbes 16 kategooriat, mis ulatuvad uudistest pornograafiani. Uurides omakirjastusena avaldatu sisu, kerkib esile kolm põhiteemat: 1) need, mis analüüsivad marksistlikke teemasid, 2) liberaalsed teemad, inimõigused, ja lõpuks 3) isamaalise ja rahvusliku sisuga tekstid. Ajastu lõpuks muutusid viimased olulisemaks ja nende sisu seostati sageli rahvuslike ja inimõiguste teemadega.

Võimude poolt tabuks peetud poliitilised sündmused ja sisu olid tüüpilised, näiteks arvamused Ungari 1956. aasta revolutsiooni kohta, Harta 77, Solidaarsus jne. Käsitleti ka teemasid nagu usk, vaesus, sotsiaalne tõrjutus, rahvusküsimused, vähemuste olukord, poliitilised alternatiivid ja teisitimõtlemise ilmingud. Arutleti ka opositsiooni solidaarsuse ja kogukonna üle ning see muutus režiimi jaoks üha enam piinlikuks ning seetõttu otsustas Ungaris 1984. aastal MSZMP Keskkomitee piirata „väikese, kuid tugeva poliitilise opositsiooni“ avalikku aktiivsust. Omakirjastusliku ringkonna vastu suunatud tegevust jälgis 8 inimest Keskkomiteest, mis näitab, kui oluliseks režiim seda probleemi pidas. Vastuseks neile protsessidele jälgisid omakirjastuslikud väljaanded olukorda Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades, samuti suhet õigluse ja riikliku kaitse vahel. Kritiseeriti ka juhtivaid poliitikuid. Arutleti elavalt tsensuuri ja enesetsensuuri ning haritlaste konformistliku hoiaku üle ja kritiseeriti režiimi lõhestuskatseid. 

Omakirjastuse mäng I

Tegevuse kestus: kui see antakse tunniväliseks ülesandeks, siis võib kestuseks olla nädal või rohkem, sõltuvalt osalejate arvust.

Mängureeglid: Seda võib mängida ainult kooliajal ja sellest võivad teada ainult need, kes mängus osalevad õpetaja juhendamisel. Ükski vägivallategu pole lubatud ja te peate üksteise vastu ausad olema. Kui teid tabatakse, siis peate kirja panema, millal ja kuidas see juhtus!

Kujutlege, et olete millegagi rahulolematud (kirjutage kaartidele mõned mõisted, näiteks pressivabadus, arvamuste vabadus, repressioonid, demokraatiapuudus, usuvabadus, üheparteisüsteem jne).

Te tahate, et kõik saaksid kaardil märgitud probleemist teada. Tehke probleemist kolme lausega kokkuvõte ja sosistage see oma kõrval seisvale inimesele kõrva. Tema peaks selle edasi sosistama oma kõrval seisvale inimesele. Edastamise lõpus teatab viimane inimene, mis talle öeldi, teie aga ütlete algse sõnumi. Mäng tõestab, et sõnaline suhtlus moonutab probleemidega seotud informatsiooni.

Pärast seda koostage uus kaart ja mõelge läbi, kuidas te saaksite kõigile täpse mõtte edastada.

Õpetaja kehastab režiimi ja tal on õigus kaks nädalat kestva mängu jooksul ootamatult teie seljakotte, pinke ja mantleid läbi otsida. Kui ta õpilase juurest midagi leiab, siis on see õpilane mängust väljas. 

• Kirjutage oma idee üles sama arv kordi kui palju on mängus õpilasi, teil on selleks üks nädal, aga te võite seda teha ainult koolis ja teise õpilaste ülesanne on teid jälgida. Kui teid tabatakse, olete kaotanud.
• Püüdke veenda teisi õpilasi aitama koopiaid teha, aga kui õpetaja avastab, mida te paljundate, tähendab see, et keegi reetis teid ja te kaotate mängu. Mida rohkem õpilasi te suudate kaasa haarata, seda rohkem punkte te saate (arutage lõpus, mis oleks optimaalne kaastööliste arv).
• Kui keegi tabab teid sel teemal rääkimas, siis kaotate mängu. Kontrollige, kas sellel teemal saab arendada konspiratiivset vestlust.
• Püüdke nädala lõpul oma ideid koolis levitada. Kui teid lendlehtede jaotamisel tabatakse, siis kaotate mängu. 
• Uurige, kui paljud õpilased veerandi/kuu/nädala jooksul kaotasid ja kas keegi õppis teiste vigadest. Peaksite ka järele mõtlema, milliseid tehnikaid te tootmise ja levitamise ajal kasutasite.

Pärast diskussiooni tutvuge COURAGE’i andmebaasiga ja leidke seoseid mängu ja tegelikkuse vahel.

Omakirjastuse ülesanne II.

Täitmise raamistik: tunniväline töö

Mängu käik: Moodustage kolmeliikmelised grupid. Igaüks peaks valima kümnendi (täpse raamistiku valib õpetaja, sest selles regioonis võib see riigiti varieeruda).

Grupid peaksid ette valmistama omakirjastusliku väljaande SWOT-analüüsi (tugevused, nõrkused, võimalused ja ohud): miks on see väljaandmist väärt? Mis on riskid ja kellega võib arvestada? Mis ähvardab autoreid? Jne. Pärast analüüsi valmimist koostage esitlus ja tutvustage üksteisele iga perioodi ning otsustage, kes te koostaksite omakirjastusliku väljaande ja kui jah, siis kuidas te seda teeksite.

Omakirjastuse ülesanne III. 

Leidke oma tunnivälise töö käigus vähemalt kolm omakirjastust ja kolm inimest mingist perioodist, kasutades Courage andmebaasi. Koostage uurimismaterjali põhjal esitlus ja neid andmeid kasutades analüüsige millised olid erinevate perioodide ühisjooned ja millised mõjud iseloomustasid ajalooliste faktide põhjal neid kõiki perioode. 

^1] http://cultural-opposition.eu/courage/display/n12768 lingil võib leida seda teemat põhjalikult esitava näituse kirjelduse, samuti näituse materjali põhjal koostatud publikatsiooni, lingil http://cultural-opposition.eu/courage/display/n175  Horvaatia arhiivi omakirjastusega seotud materjalide kogu, lingil http://cultural-opposition.eu/courage/display/12378 Tšehhi Vokno omakirjastuse materjalid, http://cultural-opposition.eu/courage/display/n3976 Tšehhi ja Poola omakirjastuse kättesaadavuse materjalid. Veebilehel saab otsida ka muude omakirjastuste materjale. 

^2] Leidke näiteid, miks teie riigi omakirjastuslike väljaannete loojad ja autorid sellise otsuse tegid, näit. Gabor Klaniczay erakogu http://cultural-opposition.eu/courage/display/n42006/, http://cultural-opposition.eu/courage/display/n27190