COURAGE

seotud kollektsioonid

Barbara Hegedüs

Tsensuuri olemus

Pärast II maailmasõda sai tsensuur peamiseks Kesk- ja Ida-Euroopas võimule tulnud totalitaarsete režiimide töövahendiks. Selle eesmärgiks oli piirata ja filtreerida avalikkuseni jõudvat informatsiooni. Kõigis idabloki riikides toimis mehhanism samamoodi: kommunistliku partei otsese kontrolli all oli nõukogu, mis rakendas tsensuurimeetmeid, kuigi mõistet „tsensuur“ ei kasutatud. Tsensuuri tegelik rakendamine ja ulatus varieerus aja jooksul ja erinevates riikides ja kuigi see võis ajutiselt leeveneda või tugevneda sõltuvalt poliitilistest muutustest, jäid selle olemus ja eesmärgid samaks.

Kuigi kommunismi ajal kannatasid tsensuuri all kõik kunstiliigid, kehtis see eriti filmitööstuse kohta. Filmitootmise ettevõtted riigistati ja filmitegijaid kontrollis riiklik kultuuripoliitika. Enamikus riikides ei rakendatud avalikke vägivaldseid repressioone, kuid paljud kriitilised või opositsioonilised haritlased ja kunstnikud isoleeriti ja neid häbimärgistati kui reetureid. Kunstnikud õppisid oma sõnumeid varjatult edastama, et tsensuurist kõrvale hiilida – nende filmides ei väljendu süsteemi kriitika mitte otseselt, vaid kaudselt. Paljudel juhtudel kujutasid need filmid ajaloosündmusi, mis vihjasid paralleelidele olevikuga – tsensoritel oli raskem neile vastu seista, kuid tähelepanelikud vaatajad said vihjetest aru. Seega said need filmid režiimi ettevaatlikult kritiseerida kodeeritud keele kaudu. Miklós Jancsó 1965. a. filmi Koondumine (Szegénylegények) tegevus toimub pärast Ungari 1848.-49. aasta revolutsiooni ja iseseisvussõda, kuid kujutab diktatuuri manipuleerivat olemust. Ülekuulamiste, hirmutamise ja reetmise motiivide kaudu on seosed 1956. aasta Ungari revolutsiooni ja Kádári võimu kehtestamisega üsna ilmsed. Nii Alexander Bachi ajastu Habsburgide impeeriumis pärast 1849. aastat kui Kádári ajastu kehtestamine pärast 1956. aastat olid niinimetatud „pehmed diktatuurid“, mis rakendasid keerukaid ja kättemaksust ajendatud võimutehnikaid, ja mida toetasid peamiselt sõjavägi ning nuhkide süsteem.

Need Ida-Euroopa filmid said mitmeid silmapaistvaid auhindu rahvusvahelistel festivalidel. Andrzej Wajda film Raudmees (Czlowiek z zelaza, 1981) sai Cannes’i festivalil Kuldse Palmioksa ja räägib Solidaarsuse liikumise sünnist. 1961. a. valminud Jerzy Kawalerowiczi film Inglite ema Joanna (Matka Joanna od aniolow) võitis Cannes’is žürii auhinna keskajal toimuva kurjade vaimude väljaajamise loo eest. Ferenc Kósa sai Cannes’is parima režissööri auhinna filmi Kümme tuhat päeva (Tízezer nap) eest, mis kujutab kahe mehe saatust, Ungari küla ja selle talupoegi kolmekümne aasta vältel. Jiří Menzeli Rongid lähivaates (Ostře sledované vlaky) 1967. aastast räägib groteskse loo unustatud meestest, kes töötavad II maailmasõja ajal raudteejaamas.

Roman Polanski 1962. aasta film Nuga vees (Nóz w wodzie) nomineeriti Oscarile – tegu on hirmuäratava õuduslooga, mis toimub maailmast täiesti eraldatud purjepaadis ja milles on vaid kolm tegelast. Miloš Forman nomineeriti Oscarile 1968 filmi Tuletõrjujate ball (Hoří, má panenko) eest: film räägib loo provintsituletõrjujate ballist, mis kujuneb tragikoomiliseks läbikukkumiseks. István Szabó nomineeriti sellele auhinnale korduvalt ja pälvis selle viimaks filmiga Mefisto 1981. aastal. Film käsitleb kunstniku ja võimude suhet 1930. aastate Saksamaal.

Siiski olid opositsioonilistel tegevustel ja kriitikal oma piirid. Võimud ei talunud sotsialismi legitiimsuse kahtluse alla seadmist ja pikka aega polnud isegi võimalik stalinistlikke kuritegusid kujutada. Polnud soovitatav kritiseerida Nõukogude Liitu, ülistada revolutsioone või hukka mõista interventsioone. Sotsialistlik tsensuur oli sageli halastamatu erootika, niinimetatud normidest „hälbimise“ või selle, mida ametnikud hälbimiseks pidasid, nagu näiteks homoseksuaalsuse kujutamise suhtes.

Filmitsensuur oli rangem Nõukogude Liidus, Rumeenias ja Bulgaarias kui Ungaris ja Jugoslaavias ja esimesena mainitud riikides kogesid kunstiinimesed palju karmimaid piiranguid. Jugoslaavias, Tšehhoslovakkias ja Ungaris oli neil rohkem vabadust, kuigi seda aeg-ajalt piirati, eriti erakorraliste poliitiliste sündmuste tõttu nagu Praha kevad või Poola 1968. aasta sündmused.

Nõukogude Liit

Vladimir Iljitš Lenin (1870-1924) pidas filmikunsti kõige olulisemaks kunstiliigiks (see tähendab, kõige tõhusamaks propagandavahendiks) sotsialismi oludes. Nõukogude Liidus püsis filmide autoritaarne kontroll rangena 1980. aastate lõpuni. Filmid võisid kasutada sellist keelt, mille tsensuur oli eelnevalt (või järgnevalt) heaks kiitnud või kohanesid filmitegijad ise tsensuuri ootustega. Tabude murdmisel olid tõsised tagajärjed, milleks võis olla ka riigist välja saatmine või vangistus.

Üks suurimaid nõukogude filmirežissööre Sergei Eisenstein, kes oli ise pühendunud kommunist, oli korduvalt sunnitud avaliku enesekriitikaga esinema. Ka Andrei Tarkovskile seati tõsiseid kitsendusi. 1960. ja 1970. aastatel lükati tema stsenaariume pidevalt tagasi, filmivõtteid segati ja filme kritiseeriti karmilt. Viimaks Tarkovski emigreerus Nõukogude Liidust 1984. aastal.

Mihhail Kalik

Mihhail Kaliku, Nõukogude uue laine filmitegija, kes oli läbi käinud Gulagist, filmis Inimene läheb Päikese järgi (Chelovek idet za solntsem), 1961, on lühike erootiline episood, mis ei meeldinud partei ja Nõukogude Liidu juhile Hruštšovile. Selle tagajärjel keelati see film ja ka režissööri kaks järgmist filmi ei jõudnud ekraanile.

Nõukogude amatöörfilmidel oli ametlikus süsteemis tehtud filmidega võrreldes rohkem vabadust ja nad said lubada suuremat kõrvalekaldumist ettekirjutatud nõuetest ning ideoloogiast. Üks selle kõige silmapaistvamaid esindajaid oli Leedu rokklaulja ja filmitegija Arturas Barysas-Baras (1954-2005). Barysas-Baras riietus ja käitus ekstravagantselt, kuid suutis siiski vältida vastasseise režiimiga, kuna ta oli tugevalt lühinägelik ja lisaks sellele töötas tema isa Leedu peaministri büroos. 1979. aastal kannatas tema film Jos Meilé (Tema armastus) karmi tsensuuri all, mille tõttu tal keelati festivalidel osalemine ja film keelustati üheks aastaks.

Vidmantas Gaigalas, Leedu amatöörfilmide tegijate liidu president, mainib veel ühte režissööri Norvaišast, kes näitas oma filmis Nõukogude režiimi poolt keelustatud Leedu vappi vytist. Seda peeti tõsiseks üleastumiseks ja sellele järgnesid karmid sanktsioonid.

Jugoslaavia

Jugoslaavias polnud tsensuuriseadust, kuid piirangud olid olemas mitmes keerulises vormis. Levinud oli enesetsensuur – filmitegijad järgisid tsensuuri põhimõtteid, kuid ometi ei hoidunud võimud täielikult ka avalikust kättemaksust.

Branko Marjanovici poliitiline satiir Ciguli Miguli 1952. aastast kritiseeris Nõukogude-tüüpi bürokraatiat ja keelati seetõttu 25 aastaks. Ühe Jugoslaavia musta laine rajaja Dusan Makavejevi 1971. aasta film W.R.: Misterije Organizma (W.R.: Organismi müsteeriumid) keelati 15 aastaks kommunistliku režiimi jäikuse iroonilise kujutamise eest. Teine tuntud musta laine film on Serbia režissööri Lazar Stojanovići Plasticni Isus (Plastikust Jeesus), 1971. Tsensorite arvates polnud režissöör selle filmiga mitte üksnes rikkunud poliitilisi ja seksuaalseid tabusid ja solvanud Jugoslaavia juhti Titot, vaid esitanud väljakutse kogu sotsialistlikule süsteemile. Plastikust Jeesus mitte üksnes ei keelustatud, vaid Stojanovici üle peeti näidiskohtuprotsess ja ta mõisteti kolmeks aastaks vangi.

Ka Serbia režissöör Zelimir Zilnik kuulus Jugoslaavia musta lainesse. 1968 võitis ta Kuldkaru auhinna Berliini filmifestivalil oma filmi Rani radovi (Varajased tööd, 1969) eest, mis kujutas 1968. aasta Nõukogude sissetungi Tšehhoslovakkiasse tagajärgi. 1970. aastate algul põgenes ta tsensuuri eest Lääne-Saksamaale ja naasis Jugoslaaviasse alles kümnendi lõpul.

Bulgaaria

Bulgaaria kinematograafia jäi peamiselt Nõukogude Liidu poolt kehtestatud mustrite raamidesse, kusjuures pärast 1956. aasta Ungari revolutsiooni kasvasid repressioonid kultuurisfääris. Esimest Bulgaaria naisrežissööri Binka Dimitrova Zhelyazkovat võib pidada vastuoluliseks isiksuseks – oli teada, et ta on pühendunud kommunist ja sai mitmeid ametlikke autasusid, vaatamata sellele, et tema filmid kujutasid korruptsiooni ja võimu kuritarvitusi ning vastuolusid kommunistlike ideede ja sotsialistliku riigi vahel. Tema esimene film Elu voolab vaikselt mööda…/Partisanid (Zhivotut si teche ticho) 1957. aastast, mille ta tegi koos oma abikaasa Hristo Ganeviga, keelustati – sellest ei tohtinud kirjutada ega isegi rääkida. Üks keelustamise põhjusi oli see, et filmis kujutati kommuniste lihast ja verest ekslike inimestena, mitte värvitute kangelastena. Nende järgmine ühisfilm A byahme mladi (Olime noored, 1961) rääkis samuti kommunismist kriitilisel toonil, kuid kuna see sai olulisi rahvusvahelisi auhindu, pärjati see ka Bulgaarias. Ometi lükkas partei juhtkond tema järgnevad filmiprojektid üksteise järel tagasi. Kinniseotud õhupall (Privarzaniyat balon) 1967. aastast keelustati pärast esilinastust ja Zheljazkoval keelati viis aastat filme teha. 2002. aastal tehti režissöörist dokumentaalfilm pealkirjaga Binka: rääkida lugu vaikusest (Бинка. Да разкажеш приказка за мълчанието).

SDV

Kuigi Ida-Saksamaa 1949. aastal vastu võetud ja 1968. aastal täiendatud konstitutsioon tagas põhimõtteliselt arvamuse- ja pressivabaduse, võimaldas piirav klausel (õigust võib rakendada ainult kooskõlas konstitutsiooniga) parteil keelata filme, mis olid partei meelest sobimatud, viidates rahva maitsele või rahvuslikule julgeolekule. Kurt Maetzig, kes oli tootnud ka propagandafilme, on filmi Ma olen jänes (Das Kaninchen bin ich, 1965) režissöör. Lugu noorest mehest, kes mõisteti süüdi riigivastase provokatsiooni eest, pandi riiulile koos üheteistkümne teise filmiga ja sildistati Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei XI kongressi otsuse alusel ohtlikuks.

Frank Beyeri filmi Kivide jälg (Spur der Steine, 1966) sai vaadata vaid kolm päeva pärast esilinastust ning varsti pärast seda pandi see musta nimekirja. Sama saatus tabas Frank Vogeli filmi Ära ainult arva, et ma nutma hakkan (Denk bloß nicht, ich heule, 1965), sest võimud mõistsid hukka Ida-Saksamaa koolisüsteemi poolt rõhutud kriitiliselt mõtlevate noorte kujutamise.

Tšehhoslovakkia

Ka Tšehhoslovakkia unistas “inimnäolisest sotsialismist” ja, sarnaselt Ungarile, püüdis toota atraktiivset valikut auhindu võitvaid filme rahvusvahelisele publikule. Vihanova filmi Raisatud pühapäev (Zabitá nedele) ei levitatud ega lubatud isegi välismaal näidata. Slovakkia filmirežissöörist Elo Havettast sai aga alkohoolik ja narkomaan pärast seda, kui tema kaks filmi keelustati. Evald Schormil, Ivan Passeril ja Jan Nemecil keelati filmitegemine, Jiří  Menzeli film Lõokesed traadil (Skřivánci na niti, 1969) ja Milos Formani Tuletõrjujate ball (Hoří, má panenko, 1968) pandi riiulile. 21 aastat hiljem, 1990. aastal, omistati Menzeli filmile Kuldkaru auhind Berliini filmifestivalil.

Sarnaselt Jugoslaaviale olid Tšehhoslovakkia amatöörfilmid ametliku kinokunstiga võrreldes märksa julgemad ja provokatiivsemad. Rudolf Mihle töötas tuntud amatöörrežissöörina, luues peamiselt dokumentaalfilme ja ringvaateid. Kuigi teda ei pandud filmitegijate musta nimekirja, tõkestasid tsensorid mitme tema filmi levikut – Nimeta (1964), Miniajalugu 1918-1968 (1968) ja Okupatsiooni esimesed tunnid (1968) lisati keelatud filmide nimekirja.

Poola

Poolas ei riigistatud filmitööstust ja filmiloojad taotlesid sageli ise institutsionaalset toetust filmide tegemiseks. 1960. aastate teisel poolel, pärast mõningaid eksperimentidele avatud liberaalseid aastaid, muutus olukord pingeliseks. 1968. aastal kasvasid parteisisesed poliitilised vastuolud: avalik antisemitism sai partei ametliku programmi osaks ja arusaamad filmitegemise võimalustest olid erinevad. Puhastused puudutasid ka kinomaailma. Paljud režissöörid pandi musta nimekirja või sunniti avalikule enesekriitikale, vältimaks rahva reeturite nimetust. Võimud korraldasid ümber filmiajakirjade, ülikoolide ja stuudiote töö ning asendasid vanad töötajad uue usaldusväärse kaadriga.  Jerzy Skolimowski 1967. aasta filmi Käed üles! (Rece do góry) keelamine oli kurjakuulutav märk. Skolimowski teosed ja ka režissöör ise, kes kuulutati soovimatuks isikuks seetõttu, kuidas ta Stalini aega kujutas, saadeti riigist välja. Andrzej Wajda Raudmees (Człowiek z żelaza, 1981) keelati kõigis sotsialismimaades, kuigi see võitis Cannes’i filmifestivalil kõrgeima auhinna.

Ungari

Pärast 1956. aasta revolutsiooni sai György Aczél peaaegu omal initsiatiivil Ungari kultuuripoliitika võtmefiguuriks ja jäi selleks 1980. aastate alguseni. Tema katseline “keelamise, tolereerimise ja toetuse” direktiiv määratles 1960. aastatest alates loomeinimeste kategooriad. Ta tolereeris mitmeid filme, mida ta lubas rahvusvahelistele festivalidele võistlema, kuid ta ka keelustas paljud filmid. Samal ajal loodi 1961 noorte režissööride algatusel Balázs Béla Stúdió (BBS). See oli koht, kus filmikoolide lõpetanud said luua filme kohustuseta neid avalikult näidata. See ettevaatlik samm andis filmiloojatele suure vabaduse, sest nad pidid tsensoritele üle andma alles valmisfilmi, ning stuudio andis tööd ka mitteametlikele režissööridele.

Sándor Sára filmi Ülesvisatud kivi (Feldobott kő, 1968) tegevus toimub 1950. aastatel. See keelati kohe ära, eeskätt mustlaste olukorra ja nende Ungaris kohtlemise otsekohese kujutamise pärast. Samal ajal keelati algul ka lühifilm Mustlased (Cigányok, 1962), kuid hiljem, kui see oli saanud 1968. Aasta Oberhauseni festivalil auhinna, anti sellele roheline tuli.

Dezső Magyari filmi Agitaatorid (Agitátorok, 1969), mis toodeti samuti Béla Balázsi stuudios, tabas sama saatus, kuna see kujutas revolutsioonilist tegevust terroripsühholoogia valgusel.

Péter Bacsó Tunnistaja (A tanú 1969) oma Rákosi ajastu satiirilise kujutamisega lebas kümme aastat riiulil ja seda näidati esimest korda avalikult 1979 Majandusülikooli Közgázi klubis, kuigi seda näidati kolm korda ülerahvastatud auditooriumis.

https://videa.hu/videok/filmklub/film-animacio/a-tanu-reszlet-zYyzjZNd3RYdqNvo

Rumeenia

1. Sotsialistlikus Rumeenias peaaegu polnudki filme, mida ei puudutanud rahvusvahelised mõjud ja siseriiklikud uuendused. Range tsensuur ei talunud mingisugust kriitikat, isegi mitte allegoorilisel kujul, ja kärpis eos selle tiibu. Seetõttu olid väärtuslikumad filmid lausa aastakümneteks arhiiviriiulitele määratud. Lucian Pintilie Reconstituirea (Rekonstruktsioon, 1968) on harv erand, kuna see kujutas üksikasjalikult režiimi jõhkrust kompromisse tegemata ja pandi seetõttu kohe peale valmimist musta nimekirja.

1980. aastatel hakkas riiklik tsensuur siiski tasapisi tähtsust kaotama ja see likvideeriti viimaks pärast 1990. aastat koos riiklike sotsialistlike parteide laialisaatmisega.

Allolevad eelneva tekstiga seotud harjutused laiendavad ja süvendavad teadmisi kriitiliste ja keelatud filmide kohta. Neid võib kasutada nii kodutöö kui individuaalse uurimistöö jaoks.

Registri põhiste ülesannete nimekiri

1. Leidke COURAGE registris veel filme või režissööre, kes oma filmides või televisioonis käsitlesid võimude jaoks “ebameeldivaid” teemasid (Ungari näited: Pál Schiffer, Tamás Almási, Péter Bokor, Gábor Hanák).
2. Koguge COURAGE registrist võimalikult palju informatsiooni filmi Plastikust Jeesus ja selle loojate kohta. Koostage selle kohta esitlus.
3. Otsige informatsiooni Béla Balázsi Stuudio (BBS) kohta. Leidke registrist seosed Sándor Sára ja teiste BBS režissööride vahel. Kui võimalik, uurige BBS-i uurimisarhiivi. Tutvuge BBS-i materjalidega ja koostage selle põhjal ettekanne.
4. Õige või vale? Kontrollige registrist järele. Kui informatsioon on vale, kirjutage õige vastus.

– Sotsioloog Istvány Kemény uuris mustlaste olukorda Ungaris ja pärast seda, kui ta ühes ettekandes selgitas, et mõned ühiskonnagrupid elavad vaesuses, tõkestati tema akadeemiline töö täielikult.

– Gábor Bódy kasutas oma diplomitöös Ameerika torso (Amerikai anzix, 1976), spetsiaalset tehnikat, et saavutada arhailine õhkkond.

– Poola fotograaf Tytus Filipowicz veenis 1981. aasta Cannes’I festivalil Jack Nicholsoni kandma Poola Solidaarsuse liikumise märki.

– Teiste seas astus Ukraina ajakirjanik Vjatšeslav Tšornovil 1965. aastal välja arreteerimiste vastu ja valis Sergei Paradžanovi filmi Unustatud esivanemate varjud linastuse oma protesti paigaks.

– Duro Smicberger oli Eesti NSV avalike linastuste kontrolli ja heakskiitmise komitee esimees.

5. Leidke registrist István Jávori filmi Cséplő Gyuri tööfotod. Asetage pildid endale meelepärasesse järjekorda ja koostage selle põhjal lugu.

Lisaharjutusi:

– Valmistage ette esitlus Ungari ja Tšehhoslovakkia kino 1960. aastatel mõjutanud eeskujudest ja stiilidest.

– Võrrelge järgnevaid filmilõike. Milline on nende kriitika toon, milliseid elemente need rõhutavad? (näit. Tunnistaja, Must Peeter, Õnnelik Daniel, Blondi armastused)

– Vaadake järgnevaid filmilõike. Kuidas on noorust kujutatud? (näit. Aeg seisab paigal, Must Peeter, Õnnelik Daniel, Blondi armastused, Tuhk ja teemant)

Viidete nimestik:

Aczél, György  1917-1991, Ungari, kultuuripoliitik.

Arturas Barysas-Baras 1954-2005, Leedu, filmitegija, rokklaulja.

Bacsó, Péter 1928-2009, Ungari, filmirežissöör.

Beyer, Frank, 1932-2006, Saksamaa, filmirežissöör.

Forman, Miloš 1932-, Tšehhi, filmirežissöör.

Ganev, Hristo Kostadinov, 1924-, Bulgaaria, kirjanik.

Havetta, Elo 1938-1975, Slovakkia, filmirežisssöör.

Gaigalas, Vidmantas 1957-, Leedu, Leedu Filmiamatööride Ühingu juht.

Jancsó, Miklós 1921-2014, Ungari, filmirežissöör.

Kalik, Mihhail 1927-2017, Venemaa, filmirežissöör.

Kawalerovicz, Jerzy 1922-2007, Poola, filmirežissöör.

Hruštšov, Nikita Sergejevitš, 1894-1971, Venemaa, poliitik.

Kósa, Ferenc 1937-, Ungari, filmirežissöör.

Lenin, Vladimir Iljitš 1870-1924, Venemaa, poliitik, revolutsionäär.

Magyar, Dezső 1938-, Venemaa, filmirežissöör.

Maetzik, Kurt, 1911-2012, Saksamaa, filmirežissöör.

Makavejev, Dušan  1932-, Serbia, filmirežissöör.

Menzel, Jiří 1938-, Tšehhi, filmirežissöör.

Mihle, Rudolf 1937-2008, Tšehhi, filmirežissöör.

Nemec, Jan 1936-2016, Tšehhi, filmirežissöör.

Passer, Ivan 1933-, Tšehhi, filmirežisssöör

Pintilie, Lucian 1933-, Rumeenia, filmirežissöör.

Polanski, Roman, 1933-, Poola, filmirežissöör.

Sára, Sándor 1933-, Ungari, filmirežissöör.

Schorm, Evald 1931-1988, Tšehhi, filmirežissöör

Skolimowski, Jerzy 1938-, Poola, filmirežissöör.

Stojanović, Lazar 1944-2017, Serbia, filmirežissöör.

Szabó, István, 1938-, Ungari, filmirežissöör.

Tito, Josip Broz 1892-1980, Jugoslaavia, poliitiline juht.

Vihanová, Drahomíra 1930-2017, Tšehhi, filmirežissöör.

Vogel, Frank, 1929-1999, Saksamaa, filmirežissöör.

Wajda, Andrzej 1926-2016, Poola, filmirežissöör.

Zhelyakova, Binka Dimitrova 1923-2011, Bulgaaria, filmirežissöör.