COURAGE

seotud kollektsioonid

Barbara Hegedüs

Koosolekute pidamise õigus ja keskkonnakaitse sotsialismi ajal

Enne režiimimuutust lubasid sotsialistlikud üheparteiriigid korraldada rahvakogunemisi ainult ametliku ideoloogiaga sobivatel eesmärkidel, ainult kindlaks määratud kohtades ja ainult sel juhul, kui riik oli ürituse korraldaja. Neid reegleid mitte austavaid inimesi nimetati vaenulikeks. Riiklik julgeolek püüdis protestisoovi maha suruda ja nende arvu vähendada, õpetades ulatuslikult välja erijõudusid, politseid ja sõjaväge, et need vajadusel oskakasid erimeetoditega rahvast kontrolli alla saada.

Inimesed tulid tänavatele mitmesugustel põhjustel. Keskkonnakaitse oli neist üks olulisemaid. Keskkonnakaitse on sotsiaalne akt, ideoloogia ja ka liikumine, mis püüab vältida, vähendada või tagasi pöörata inimeste tekitatud keskkonnakahjusid. Maailmas on mitmeid organisatsioone, mis esindavad keskkonnakaitse ideed tsiviilsfäärist poliitiliste institutsioonideni. Sotsialismiaja kümnenditel jäi keskkonnamõte siiski nõukogude mustrit järgivate tsentraliseeritud majandushuvide varju. Alates viiekümnendatest aastatest rajati tehaseid ja terveid linnu keskkonnamõjusid täielikult ignoreerides. Hiljem valitses idee, et sotsialismis pole omaette keskkonnakaitset vaja, sest majandusjuhid, keda ajendab nende sisemine moraalne motivatsioon, pööravad keskkonnaprobleemidele niigi tähelepanu.

Vaatamata riigi ignorantsele suhtumisele tekkisid olulisemate teemade baasil rahvaliikumised, mis mõjutasid avalikku arvamust tugevamalt ja mis teatud keskkonnaprobleemide osas saavutasid edu. See tõestas ka, et kollektiivne protest võib diktatuuri tingimustes efektiivselt toimida ja mitmel puhul kasvas see laiemaks kui keskkonnaprobleemid ning muutus kogu süsteemi kriitikaks – paljudel juhtudel esmakordselt pärast sotsialismi võimuletulekut. See õppetükk arutleb mõningate oluliste näidete üle.

Daugava org

1958 allkirjastas Lätis 55 teadlast ja tuntud kultuuritegelast petitsiooni kavandatava Plavinase hüdroelektrijaama ehitamise vastu. Jaam pidi ehitatama Daugava orgu, mis on üks Läti looduskaunimaid paiku, mis on rikas arheoloogia- ja ajaloomälestiste poolest, ja millel on ka sümboolne tähtsus rahvuslikus mütoloogias. Petitsioonile alla kirjutanud tunnistasid, et hüdroelektrijaama ehitamine on oluline, kuid palusid kavandajatel arvesse võtta keskkonnaaspekte samavõrd nagu majandushuvisid. See oli esimene massiline rahvaalgatus Lätis pärast II maailmasõda, kuid järk-järgult suruti see maha, jaam ehitati valmis 1966. aastal. Ehitus ei säästnud ajaloo- ja keskkonnaväärtuslikke alasid ning see lüüasaamine sai Nõukogude võimu vastase võitluse üldise tulutuse sümboliks.

1980. aastatel tõusis Daugava org taas tähelepanu keskpunkti. 1986-1987 tahtsid nõukogude ametnikud ehitada Daugavpilsi linna veel ühe hüdroelektrijaama, mis kohtas tõsist vastuseisu. Kampaania selle ehituse vastu oli esimene juhtum Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Lätis, mil – vastupidiselt Plavinases kogetud lüüasaamisele – oli looduskauni ala päästmiseks korraldatud aktsioon edukas. 1986. aastal avaldati nädalaajakirjas Kirjandus ja Kunst Dainis Ivansi ja Arturs Snipsi artikkel planeeritava ehituse ökoloogilistest ja majanduslikest tagajärgedest. Artikkel äratas suurt tähelepanu ja ajendas ägedaid vaidlusi ning kuigi võimud ei tahtnud selle teemaga tegeleda, pidid nad viimaks suure surve tõttu (petitsioonile kirjutas alla 34 000 inimest) ehituse peatama. Nii Plavinasi kui Daugavpilsi elektrijaamadega seotud dokumente võib näha Daugava jõe muuseumis (esimese kohta on neid siiski väga vähe, sest nõukogude võimuorganid surusid protestid maha).

Fosforiidikaevandused

Ka Eestis tekkis 1980. aastate lõpus märkimisväärne keskkonnaliikumine, mis viimaks muutus revolutsiooniliste sündmuste alguspunktiks. Nõukogude Liit kavatses Eestis avada fosforiidikaevandused vaatamata sellele, et fosforiidi kaevandamine ähvardas tekitada piirkonnale tõsist keskkonnakahju. Telereporter, ajakirjanik ja poliitik Juhan Aare algatas 1987. aasta veebruaris suure kampaania kaevanduste rajamise vastu. Keskkonnateemalises telesaates Panda paluti vaatajatel saata võimudele protestimärgiks kirju. See üleskutse vallandas suure protestilaine ja niinimetatud fosforiidisõja tulemusena loobusid võimud lõpuks oma algsetest plaanidest. Aare kogus ”Pandaga” seotud dokumendid kokku ja rajas oma erakogu.

Gabcikovo-Nagymarosi hüdroelektrijaam

1977 kirjutasid Ungari ja Tšehhoslovakkia alla lepingule ehitada Doonau jõele ühine tamm. Selle eesmärgiks oli toota energiat, tagada laevatatavus ja parandada veevoolu ning regionaalset arengut. Ehitus algas 1984, plaanidega seotud dokumendid olid salastatud. 1. augustil 1984 asutati Doonau Ring, mis astus otsustavalt destruktiivse tammi rajamise plaanide vastu. Kodanikuliikumist juhtis teiste hulgas bioloog János Vargha, kes püüdis jaama ehitamist takistada avalike protestide, debattide algatamisega ja omakirjastuslike ajalehtede avaldamisega. Liikumine väitis, et tamm põhjustaks ökoloogilise katastroofi, hävitaks piirkonna looduskeskkonna, mille tulemusel peaksid tuhanded inimesed oma kodudest lahkuma. Doonau Ringi tegevus juhtis tähelepanu sellele, kuidas sotsialistlik režiim keskkonda kahjustab ja seega sulandus keskkonna teema sotsialistliku riigi laiemasse kriitikasse – 1988 protesteerisid tuhanded inimesed elektrijaama ehitamise vastu, mida dokumenteeris põrandaalune omakirjastuslik videoajakiri Fekete Doboz (Must Kast). Projekt peatati, kuid  alustati korduvalt uuesti kuni viimaks lõpetati ehitustööd ulatuslike protestide tõttu 1989 ning rahvusvaheline leping tühistati 1992. Siiski ehitati viimaks 1992. aastal valmis Slovakkia osa tammist, Gabčíkovo hüdroelektrijaam. Doonau Ringi kuulunud György Droppa andis ringi dokumendid üle Budapesti Linnaarhiivile.

Valjuhäälne Bratislava

Slovakkia keskkonnakaitsjad avaldasid 1987 omakirjastusliku väljaande Valjuhäälne Bratislava (Bratislava nahlas), mis osutasid Slovakkia pealinna keskkonnaprobleemidele. Valjuhäälne Bratislava kirjutas äärmiselt suurest õhu- ja veereostusest, hüljatud mälestusmärkidest ja Gabcikovo-Nagymarosi elektrijaama potentsiaalselt katastroofilistest tagajärgedest. Slovakkia Keskkonnakaitsjate Assotsiatsiooni kogu näitab keskkonnakaitsjate otsustavat rolli Tšehhoslovakkia liikumises – lisaks edukatele demonstratsioonidele säilitasid nad vabatahtliku tööga mitmeid mälestusmärke ja vanu surnuaedu.

Ivan Dejmal

Ivan Dejmal

Ivan Dejmal oli Tšehhi vastupanuliikumise oluline tegelane. Ta lõpetas aianduskeskkooli ja õppis Prahas Tšehhi Põllumajandusülikoolis põllumajandust. Kuna ta oli Praha Kevade üks juhtivaid üliõpilasaktiviste ja Revolutsioonilise Noorsooliikumise liige, ei saanud ta õpinguid lõpetada ja vangistati kaks korda. Keskkonnaliikumise olulise esindajana osales ta Keskkonnaühingu asutamisel. Temast sai 1990-1991 keskkonnaminister ja 1994-1995 Tšehhi Keskkonnainstituudi juht.

Ruse liikumine

Ühe muljetavaldavamatest suurtest keskkonnateemalistest protestidest Bulgaarias tekitas keemiatööstuse tehas Doonau jõe Rumeenia-poolsel kaldal 1980. Tehas tekitas naabruses asuvas Ruse linnas tõsiseid keskkonnaprobleeme, mida halvendas Ruse teiste tehaste mõju. Mõlemad valitsused olid reostuse ulatusest teadlikud, kuid püüdsid probleemi maha vaikida. 28. septembril 1987 protesteerisid sajad inimesed Ruse tehase vastu ja sellest sai esimene tänavademonstratsioon kommunistlikus Bulgaarias. Novembriks tõusis protestivate inimeste arv mitmele tuhandele, kuid riiklik meedia vaikis sellest. Dokumentaalfilmide tegija Juri Zhirov filmis aga protestiliikumist ja film Hinga, mille režissööriks oli Malina Petrova ja mis põhines neil sündmustel, linastus 1988. Peatselt pärast esilinastust asutati Ruse Keskkonnakaitsekomitee esimese ametliku totalitarismivastase organisatsioonina Bulgaarias, millele järgnesid peagi ka teised liikumised. Poliitilistes muutustes mängis tähtsat rolli Iseseisev Ühing Ekoglasnost, mis asutati 1989. aasta aprillis ja keskendus olulistele keskkonnateemadele. Viimased keskkonnateemalised protestiaktsioonid Ruses toimusid 1991.

Protestiavaldused Omisis

1979. aasta aprillis moodustati protestiliikumine vastukaaluks plaanidele ehitada tehas Horvaatia linna Omisisse. Petitsioonile kirjutas alla rohkem kui 3000 inimest ja sellele järgnesid erialased ja avalikud debatid. Suvel korraldati referendum suure hulga osavõtjatega, kus peaaegu 98,7% hääletas ehituse vastu. Protest oli edukas ja võimud loobusid tehase ehitamisest.

Keskkonnaliikumised muutusid regioonis tugevamaks pärast režiimi muutust ja rohelistel liikumistel on tänapäevani suur toetus ja tugev mõju.

Harjutused

Tunni algus:

Mida teie keskkonna heaks teete? Kas teie arvates on keskkonnakaitse oluline ka vähem vabas maailmas, näiteks diktatuuris (näit. prügi sorteerimine jne)?

Kuidas oleks teie arvates võimalik diktatuuri tingimustes oma häält kuuldavaks teha?

Millistest protestidest, poliitilistest või muud liiki kogunemistest olete te minevikus või viimasel ajal kuulnud?

Milliseid tänapäevaseid keskkonnaorganisatsioone te teate?

COURAGE’i register:

Lugege põhjalikult Musta Kasti ajaloost. Mida nad veel peale Doonau Ringi protestiaktsioonide dokumenteerisid? Valmistage ette esitlus.

Leidke kogusid, isikuid ja dokumente (Zlatko Elenski, Naised Ühiskonnas jt) ja püüdke sündmusi rekonstrueerida. Te võite seda ülesannet täita internetis (slaidiesitlusena) või grupitööna suurtel postritel, kasutades jooniseid, fotosid ja postreid; te võite teha protestiloosungeid või koostada osalejate elulugusid.

Leidke Fortepanist pilte Gabcikovo-Nagymarose protestisündmuste kohta. Pange need endale meelepärasesse järjekorda ja rääkige nende loost.

Õige või vale? Otsustage COURAGE’i registry abil. Kui info on vale, siis leidke õiged vastused.

Poolakas Arkadiusz ‘Owca’ Zajączkowski panustas oluliselt Fuck 89 näitusearhiivi.

Näituse Naised ühiskonnas teemaks on Ruse keskkonnakatastroof ja naiste aktiivne roll liikumistes.

Ungari suurim ökoloogiaraamatukogu Kultuuriinnovatsiooni Assotsiatsiooni raamatukogu asub  Újbuda rajoonis, MU teatri lähedal.

Riikliku Julgeolekuteenistuse Ajalooarhiivis leiduvad karbid pealkirjadega “Protestid”, “Demonstratsioonid”, “Rahvakogunemised” sisaldavad salajasi dokumente enne 1989. aastat Budapestis toimunud demonstratsioonide kohta.

Saksa grupp Initiativgruppe Leben moodustati 1987 Leipzigis juba olemasoleva Keskkonna Töögrupi baasil. Lisaks ökoloogiateemadele tegelesid nad ka kodanikuõiguste ja poliitikaga.

Mängulised ülesanded:

• Õmmelge vanadest riietest, mis te ära viskaksite, retrostiilis kott. Valmistage prügist, pudelikorkidest ja kleepsudest plakatid ja loosungid kujuteldava keskkonnademonstratsiooni jaoks. On tähtis, et te ei ostaks selle jaoks midagi ja kasutaksite ainult olemasolevaid ülejääke.
• Pärast COURAGE’I registriga tutvumist moodustage väikesed grupid. Grupid saavad lühiinfot inimeste, sündmuste, gruppide ja muuseumide kohta, mis osalesid keskkonnaliikumistes (slaidiesitluse abil, liikudes järk-järgult lihtsamalt keerukamale informatsioonile). Kui üks grupp arvab vastuse ära, siis peaksid nad selle paberitükile kirjutama ja seda õpetajale näitama. Kui vastus on õige, siis võivad nad kortsutatud paberi ruumi keskel asuvasse paberikorvi visata. Kui nad paberkorvi tabavad, siis saavad nad ühe punkti. Võidab kõige rohkem punkte kogunud grupp.

Näiteks:

János Gyurkó

1. Kasvas üles Pestlőrincis vanima pojana seitsmest lapsest katoliiklikus haritlasperes. Tema ema oli arst ja isa Budapesti farmaatsiatehase peakeemik.
2. Ta kaitses oma doktoritöö pealkirjaga Ungari kirikute tüpoloogia Árpádi ajastul 1986. aastal Budapesti Tehnikaülikooli arhitektuuriteaduskonnas.
3. 1980 osales ta mitmes sõltumatus algatuses omakirjastuslike väljaannete autori ja levitajana ning aktiivse vabatahtlikuna Doonau Ringis ja Transilvaania solidaarsusliikumistes.
4. 1987-88 mängis ta võtmerolli andmekogujana 400-leheküljelise dokumentatsiooni koostamisel, mida valmistasid ette kümned vabatahtlikud, ja osales Transilvaania ohustatud multikultuurse arhitektuuripärandi tutvustamisel.
5. 1993 sai temast keskkonna- ja regionaalarengu minister Antalli ja sellele järgnenud Borossi valitsustes.