COURAGE

seotud kollektsioonid

Károly Kiss

1. Kultuurilise vastupanu intellektuaal-ajalooline taust 

Valgustus, 18. sajandil tekkinud uus intellektuaalse ajaloo suund, pakkus Lääne-Euroopa kodanlusele majanduslike, poliitiliste ja sotsiaalsete väärtuste tuumpõhimõtteid, vabadus ja üksikisiku põhiõigused, nagu sõnavabadus, said väärtusteks, mis levisid kogu ühiskonnas ja mida võtsid omaks ka 19. sajandil rajatud liberaalsete riikide poliitikud. 

Valgustuse põhiideed jõudsid ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikidesse, kuigi piiratud kujul, keskendudes peamiselt kultuurilistele ja majanduslikele protsessidele. Selles regioonis olid kodanluse suhtelise nõrkuse tõttu sageli teised ühiskonnagrupid (näiteks aadel) need, kes esindasid valgustuse intellektuaalseid väärtusi vastukaaluks tsentraliseerivale ja autoritaarsele poliitilisele juhtimisele. 19. sajandi teiseks pooleks olid valgustusideedest tulenevad liberaalsed intellektuaalsed põhimõtted laialt levinud ja lihtsustunud ning arvamuste mitmekesisust aktsepteeriti kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil. 

20. sajandil võimaldasid need põhiprintsiibid nii mikrokogukondadel (perekond, suguvõsa) kui kohalikel kogukondadel (külad, asustusüksused) regioonis säilitada sellist vastupanu keskvõimule, mis pole avalik, vaid tugineb intellektuaal-kultuurilisele pärandile. 

II maailmasõja sõjategevuse tagajärjel okupeeris Ida-ja Kesk-Euroopa Vene armee ja need piirkonnad langesid Nõukogude Liidu võimu alla. 1945-1989 oli see piirkond Külma Sõja aegse jaotuse tõttu osa sotsialistlikust blokist ja neis riikides iseloomustas väärtuste süsteemi kommunistlik-sotsialistlik juhtkond, üheparteisüsteem ja pealesunnitud, ühetaolised nõukogudemeelsed kultuurilised väärtused. Selle iseloomulikeks tunnusteks oli kohustuslik vene keele õpetamine koolides ja marksistlik-leninliku filosoofia sunniviisiliseks dogmaks muutmine ülikoolides, samuti igas vaimuelu aspektis. Sellist ideoloogiat juurutas piirkonnas võõrvõim sageli jõuga, kuigi seda toetasid ka kohalikud inimesed ja kommunistliku partei liikmed; puudus igasugune võimalus avalikuks või relvastatud vastupanuks, kuna Nõukogude armee surus maha igasugused opositsiooniavaldused (Poola rahvusliku armee likvideerimine pärast 1945. aastat; 1953: Berliin; 1956: Budapest; 1968: Praha) või püüti oma võimu stabiliseerida Nõukogude Liidule meelepärase parteisekretäri või juhi abil (näit. Kádár, Honecker, Jaruzelsky). Seetõttu kogusid jõudu avatud vastupanust erinevad nähtused, mis kätkesid endas kaudset, varjatud või põrandaalust kriitikat – nähtused, mis on tänapäeval tuntud kui ”kultuuriline vastupanu”. 

Joonis 1: Tsensuuri ja kultuurilise vastupanu valdkondade toimimine

Kultuurilise vastupanu põhiomadus oli see, et haritlased, üliõpilased ja tavainimesed, kes olid režiimi suhtes kriitilised, püüdsid säilitada sõna- ja mõttevabadust oma sotsiaalsetes ringkondades ja väljendada alternatiivset väärtuste süsteemi vastukaaluks võimude ülekaalukale domineerimisele. 

2. Tsensuuri ja totalitaarse võimu suhe

“Tsensuur” tuleneb ladinakeelsest sõnast censura, mis tähendab uurimist. Tsensuur tähendas algselt kirjalike tekstide hindamist. Ida- ja Kesk-Euroopa regioonis on tsensuuri rakendatud mitmeid sajandeid. Iga absolutistliku poliitilise korra poliitilised juhid (olgu tegu valgustatud absolutismi või täieliku absolutismiga) püüdsid kontrollida infovoogu, sealhulgas põhinesid kontrolli erinevad vormid poliitilistel, moraalsetel, usulistel või ideoloogilistel alustel. 

Tsensuur väljendus paljudes vormides: eeltsensuur, järeltsensuur või enesetsensuur. Eeltsensuuri teostas asutus, kus tekste keskvõimu määruste põhjal hinnati, toimetati või mille avaldamist takistati. Järeltsensuur hõlmas juba avaldatud dokumentide (sealhulgas välismaalt toodud ja salaja levitatud raamatute ja brošüüride) kokku korjamist ja hävitamist. Enesetsensuur on nähtus, mille puhul autorid piiravad ennast ise, asendades oma algsed mõtted võimudele vastuvõetavate fraasidega või jättes enne avaldamist mõned osad oma töödest üldse välja. 

Samas püüdis 1922. aastal (pärast 1917. aasta revolutsiooni) loodud Nõukogude riik piirata vaba mõtlemist kooskõlas kommunistliku üheparteisüsteemi juurutamisega, kuna selle eksistents rajanes marksistlik-leninliku doktriini kaitsel, mis tungis riigi kõikidesse eluvaldkondadesse, kaasa arvatud selle poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised aspektid. Seetõttu ei mõistetud süsteemi vaenlasi mitte üksnes vaikima, vaid ka vangi ja pagendusse (näiteks Solženitsõn, Sahharov). Pärast 1945. aastat, kui Nõukogude mõjusfäär laienes, laiendati Nõukogude praktikat ka okupeeritud tsoonidele Euroopas. 

Joonis 2: Tsensuuri vormid periooditi ja piirkonniti

Siiski pole 1945. ja 1989. aasta vaheline periood kaugeltki ühtlane: seda võib jaotada mitmeks ajaperioodiks ning erinevused olid ka geograafilised. Perioodi 1945-1953 kujundas Stalini isik, tema režiim ja Külma Sõja algus; samas kujundasid perioodi 1956-1989 peaaegu täielikult järgnevad Külma Sõja sündmused. Nii sai totalitaarne diktatuur järk-järgult asenduda pehmemaga, näiteks Kádári ajastu Ungaris, kuigi mujal, näiteks Rumeenias, SDV-s, sõjaseisukorra ajal Poolas ja Balti riikides, säilis vanameelne kommunistlik juhtkond kogu perioodi.

Muidugi võis mingis riigis üheaegselt eksisteerida kõik kolm tsensuurivormi (otsene, kaudne ja enesetsensuur), kuid tavalisellt valitsesid ühel perioodil koos varjatud ja enesetsensuur ning mõjutasid regiooni intellektuaalset sfääri. Nagu tsensuuridiagramm näitab, oli otsene tsensuur normiks avaliku riikliku terrori ajastul, kuid pehme diktatuuri ja Külma Sõja pingelõdvendusperioodil domineeris varjatud ja enesetsensuur. 

3. Tsensuur praktikas 

Mõneti lõi otsese tsensuuri praktika selge olukorra: võis täpselt määratleda, kus on valitsuse poolt loojale seatud piirid. Nende piiride ületamine oli kuritegu, mis lõppes karistusega. 

Otsese tsensuuri toimimine oli hästi reguleeritud. Selle üldskeem oli järgmine: käsikiri – tsensor nr 1: trükiluba – küljenduse kontroll (tsensor nr. 2) – trükiluba – trükiprotsess algab – mitmed koopiad saadetakse kõrgemale tasemele (KGB, kommunistliku partei tsensuuriosakond, erijuhtudel saadeti trükise koopia Nõukogude Liitu). 

Joonis 3: tsensuuri toimimine üksikjuhtudel. Näha on neli võimalikku võimudepoolse sekkumise punkti. Sama mudel kehtib teiste loometeoste puhul.

Teiste sõnadega, vastutust kandsid mitmed organid ja luba eriti tundlikel teemadel kirjutatud teoseid levitada tuli Moskvast. Ülaltoodust ilmneb, et tsensor luges ja toimetas teksti juba siis, kui see oli käsikirjas ning igal tootmisprotsessi etapil oli võimalik teksti või teost keelustada või muuta. [1] 

Tsensuuril oli kaks põhifunktsiooni: esmane funktsioon oli takistada juurdepääsu muule informatsioonile kui see, mida võimud aktsepteeritavaks pidasid ja keelustada riigi tasandil igasugune informatsioon, mida kodanikel polnud lubatud teada. Sel eesmärgil võis väljaandeid ka müügilt kõrvaldada. Sel põhjusel piirati ja kontrolliti kultuurikontakte Lääne maailmaga. Algusaegadel lõpetasid võimudele ebamugavaks muutunud loovisikud vanglas, asumisel või psühhiaatriahaiglas. Hiljem sunniti nad vaikima, neilt võeti sissetulekuallikad või sunniti nad koguni emigreeruma.  

Teiseks funktsiooniks oli kontrollida ja ”korrigeerida” avalikku infot, mille eesmärk oli toetada valitsuse poolt määratletud tegelikkusekäsitlust, kuna üks esmastest eesmärkidest oli defineerida „sotsialistlikku inimest“ ja tagada „sotsialistliku realismi“ domineerimine kunstis ja kultuuris. Need standardiseerivad meetmed puudutasid kõiki ühiskonna valdkondi haridusest massikommunikatsiooni kanalite kaudu ettekirjutatud väärtussüsteemi väljendusteni. 

Nõukogude tsensuuri üldises praktikas oli keelatud kõik see, mis polnud selgelt lubatud. NSLV Ministrite Nõukogule alluv Trükiste Riigisaladuste Kaitse Peavalitsus (GLAVLIT) oli NSVL-s peamine tsensuuriasutus, millel oli keskametkond ja piirkondlikud osakonnad kõigis Nõukogude liiduvabariikides ja mis sai tsensuuripraktika eeskujuks teistes sotsialismimaades. Nõukogude Liidus rajati tsensuuriametkond 1922 ja selle funktsioonid laienesid järk-järgult riiklikke saladusi riivata võivatele raamatutele, ajalehtedele ja muudele trükistele, samuti raadio- ja telesaadetele. Riikides, kus valitses karm diktatuur, st avaliku stalinistliku terrori perioodil 1947/49-1953, oli see teatud kaitsemehhanism, et vältida potentsiaalset karistamist, vangistamist ja terrorit. Selle aja absurdsusele on iseloomulik, et selles atmosfääris teadsid väga vähesed inimesed tegelikult, mis täpselt oli keelatud. Hirm oli piisavalt tõhus vahend muutmaks inimesi režiimile kuulekaks. 

Tsensori töö muutis keerukaks see, et muutused ametlikus poliitikas ja ideoloogias tõid regulaarselt kaasa andmete, nimede ja faktide muutmise; ühel hetkel keelatud asjad olid teistel aegadel lubatud, välja arvatud teatud tabud, mis olid alati keelatud nagu negatiivsed aspektid suhetes Nõukogude Liiduga, (etniliste ja usuliste) vähemuste olukord, majanduse ebaefektiivsus jne. Avaliku diktatuuri aegsed nimekirjad hävitati pärast režiimimuutust, seetõttu on tänapäeval vähe selliseid allikaid säilinud. Seevastu varjatud tsensuuri perioodidel oli üsna vähe selgeid eesmärke ja sisu puudutavaid ettekirjutusi ning neid ei pandud kirja. 

Tüüpilise stiilivõttena kasutati üldist „meie“-vormi või anti juhiseid „partei“ nimel: see ebaisikuline ja kollektiivne väljendusviis varjas kollektiivsuse maski taha peitunud isikut, kinnistades nii valitsuse võimu. Perioodi algusaastatel loodi igas riigis nimekiri, mis sisaldas keelatud raamatute ja autorite pealkirju ja nimesid, ja seejärel need teosed hävitati ja sõna otseses mõttes põletati. Samuti oli tüüpiline, et teostest kustutati lõike, salme ja tekstiosi või kirjutati lauseid ümber (näiteks Ungaris hävitati perioodil 1945-1953 partei poolt koostatud nimekirja alusel enam kui 1700 teost ja 150 000 eksemplari). Need nimekirjad ei sisaldanud ainult fašistlikke või antisemiitlikke teoseid, vaid ka maailma ja Ungari kirjandusklassika töid, mille autorid esindasid kodanikuühiskonna väärtusi. (http://real.mtak.hu/34850/7/cenzura_mukodesi_mechanizmusa.pdf by Attila Horváth)

Tsensuuri poolt keelatud luuletus

Sellest aspektist polnud varjatud tsensuur nii ennustatav, kuna sageli oli võimatu teada saada, mis oli lubatud ja mis mitte – autoritel oli võimalik võimudega vaielda või kaubelda. Näiteks Ungaris kuulutasid võimud uhkelt, et „riigis ei ole mingit tsensuuri“. Juriidilises mõistes oli see tõepoolest nii: tsensuuriametkonda ei olnud, kuid ometi kontrollis valitsus iga trükist, filmi ja etendust ning neid võidi piirata või kinni hoida enne avaldamist või valmimist, selle ajal või pärast seda. György Aczéli kurikuulus  “3Td” (keelatud, tolereeritud, toetatud) võimaldas kogu kultuurisfääri pidevat kontrolli, et ülalmainitud kahte eesmärki saavutada. Teiste sõnadega õnnestus neil takistada sotsialistliku kultuuri ja ideoloogiaga vastuolus või konfliktis olevate ideede laialdast levikut. Need, kes avameelselt rääkisid ja süsteemi kritiseerisid,  (näiteks kirikutest, vähemustest, suhetest Nõukogude Liiduga, revolutsioonidest jne.) võisid langeda karmi kättemaksu ohvriks. Seetõttu on loomulik, et kunstnikud ja haritlased kasutasid varjatud tsensuuri ajal metafooride keelt. Need, keda huvitasid filosoofilised ja ideoloogilised arutelud või mõtted, oskasid ridade ja sõnade vahelt otsida uusi tähendusi ja väärtusi. Inimesed said lugeda partei ajalehti ja teateid, et teada saada, keda karistati ja miks, mis võimaldas inimestel aimu saada süüdistatud isiku mõtteviisiist. Veelgi enam, oli neid, kes oma isiklikus elus avalikult võimu vastu välja astusid, kuid neid kiusati taga ja kujutati sageli kurjategijatena või inimestena, kes  balansseerisid seadusliku ja ebaseadusliku piiril. Mõnikord nad arreteeriti, marginaliseerides sellega nende ühiskondliku mõju. 

Märkmikud, mis sisaldavad nimekirju ilma tsensuuri sekkumiseta subtitreeritud filmidest

Varjatud tsensuuri ajal tegeleti selliste ülesannetega tavaliselt alamatel tasanditel: intellektuaalse toodangu kontrollimisega tegelesid ajalehtede, kirjastuste, teatrite ja kultuurikeskuste mänedžerid, toimetajad ja korraldajad. Juba selles staadiumis lasid nad muudatusi teha või lasid töödel  “marineerida.” Teisisõnu muutus 3T põhimõte mõnikord 4T-ks: lisaks toetusele, tolereerimisele ja keelamisele tuli mängu ka “kalevi alla panek” juhtudel, kui teatud taseme parteifunktsionäär kartis otsust teha. Kui teos esimesel tasandil heaks kiideti, siis oli ministeeriumil, mõnel kultuuriametkonnal või kontoril, näiteks Ungaris Kirjastuste Peavalitsusel, või isegi „vastutaval isikul“ parteikomitees järgmise tasandi otsustusõigus. Sellel tasandil uuriti teost mitmeid kordi enne kui veel avaldamata tööle ilmus tempel „kinnitatud“. Kui selle protsessi käigus leiti mõni viga või mõni idee osutus parteile vastuvõtmatuks, siis korjati trükis kokku ja need, kes selle olid heaks kiitnud, said karistada. Pehme diktatuuri perioodi lõpupoole, 1980. aastatel, sai opositsioon oma vaateid avalikumalt organiseerida ja väljendada, riskides ka keelustamisega, kui uudised nende tegevusest ühiskonna laiemate kihtideni ei jõudnud.

Ajakirjanduse, kirjandusväljaannete, kunstiteoste ja etenduste sisu kontrollinud Horvaatia ideoloogiakomitee materjal.

Enesetsensuur piirab tugevalt kunstivabadust ja loovust, kuna sellisel juhul peab kunstnik eeldama, mis on keelatud, võimaldades valitsusel oma ideid kergemini peale suruda. Tegelikult teeb tsensuuri tõhusaks see, et oma funktsiooni ja eksistentsiga võimendab see enesetsensuuri ja igaüks, kes soovib avalikkuses tuntuks saada, peab seda rakendama.  Enesetsensuur oli iseloomulik kogu ajastule: algselt oli see hirm terrori ja ideoloogilistel põhjustel karistamise ees, hiljem eksistentsiaalne haavatavus, töötusest tingitud allakäik ja viimaks eksistentsiaalse edutamise võimalus ja karjerism, mis piiras mõtete vaba väljendamist ja stimuleeris loomeprotsessi enda käigus algsete väljendusvormide revideerimist ja kontrollimist.

Gáspár Miklós Tamás

Danilo Kis: „Enesetsensor on tõepoolest kirjaniku kaksikvend, teisik, kes kummardab üle tema õla, loeb teksti in statu nascendi ja hoiatab teda, et ta oma vaimset suunda ei kaotaks. Seda kaaslast ei saa eksitada, ta on nagu Jumal, näeb ja teab kõike, kuna ta sündis siinsamas, võrsus meie ajukäärudest, meie hirmudest ja fantaasiatest.”

Tsensuuri teemalised harjutused:

Sooviksime aidata õpilastel kogeda tsensuuri rakendamisest tulenevaid raskusi ja loomingulise tegevuse probleeme 3-4 lõbusa ülesande kaudu. 

1.ülesanne

Uurige perioodi 1945-1989 oma riigis tsensuuri ja kultuurilise vastupanu vaatenurgast. Määratlege perioodi piirid ja tsensuuripraktika iseloomulikud jooned. 

Seejärel koguge õpetaja abiga umbes viiskümmend sõna ja arutlege, kas antud sõna või väljendit oleks mingil konkreetsel perioodil saanud ära trükkida. Hääletage ja võrrelge oma erinevaid arvamusi esimese paari sõna kohta ning seda, kas grupp suudab hiljem üksmeelele jõuda ja süsteemi poolt ette kirjutatud väärtusi esindada. 

2.ülesanne

Soovitav on täita seda ülesannet pärast esimese ülesande täitmist, kuid seda võib täita ka iseseisvalt. Iga õpilane peaks kodus välja printima oma lemmiklaulu sõnad. Võtke need kooli kaasa ja kujutlege, et elate mingil perioodil, et hinnata, kas teie teksti on võimalik tervikuna avaldada. 

Otsustage, kas te pääseksite tsensuuriprotsessist läbi, kui muudate lõike või sõnu ja kui nii, siis kuivõrd tuleb teie lemmikteksti väärtuse osas kompromisse teha. 

3.ülesanne

3/a – eelülesanne

Juhendaja valib luuletuse, lühijutu või mõne muu teose ja etendab kogu aruteluprotsessi käigus autori osa. Tunni lõpus räägib ta, mis antud teosega tegelikult juhtus. Ungari keeles puudutav eelmainitud Attila Horváthi teos enam kui sadat spetsiifilist tsensuurijuhtu, kaasa arvatud detailid selle kohta, mida täpselt muudeti ja kuidas avaldamise teemalised arutelud kulgesid. Teema praeguse aktuaalsuse tõttu võib iga partnerriik niiviisi oma tsensuuripraktikaid uurida. 

3/b

See on kõige keerulisem ülesanne, kuna nõuab eelnevat loometööd. 

Kõik kirjutavad luuletuse, lühijutu, ajaleheartikli, näidendi või draamastseeni (parim oleks saada igast žanrist üks tekst). Autor esindab enda huve. Teised valivad kaks tsensorit ja ühe parteifunktsionääri, kes arutlevad selle avaldamise üle erinevatel otsusetegemise tasanditel. Protsessi peaks juhtima juhendaja, kuid arutelu reegleid tuleks rakendada kõigil tasanditel (iga osapool saab 2 minutit oma argumentide esitamiseks, siis vastab teisele poolele ja lõpuks on neil kõigil üks minut oma seisukoha kokkuvõtmiseks). Pärast debatti otsustab grupp, kas tekst võib edasi minna järgmisele tasandile või tuleb seda toimetada ja siis jätkata. Ühe 45-minutise tunni jooksul läbib tekst kõik kolm tasandit ja selgub, mis oleks antud grupis selle saatus.